Alvar Soesoo kirjutab värskes Sirbis, kuidas aidata vangi mõistetud Itaalia õpetlasi ning rõhutab, et maavärinad ja vulkaanipursked on Maa tüüpi planeedi igapäevane reaalsus.
Alvar Soesoo: teadlased vangi?
3. november 2012, 17:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtunik köhatas hääle puhtaks. Mittemidaginägeval pilgul silmitses ta kohtusaali, siis fokuseeris pilgu süüdistataval: «Teie kliimaprojektsioonid eelmise sajandi 90ndatel aastatel näitasid maakera temperatuuri olulist tõusu ja samuti veetaseme tõusu maailmameres, oli see nii?» Süüdistatav, 60ndates eluaastates halli habemega professor tundis ennast sellises olukorras selgelt ebamugavalt. Ta sõrmed mudisid eesolevat paberilehte, enese kogumiseks otsis ta taskust pastapliiatsi ja sirgeldas midagi paberilehele. Vandemeeste kogu jälgis pingsalt süüdistatavat, pooled neist ei tundnud end sellel protsessil hästi, aga pooltel oli selge, et nende ees istub tõeline rahvakahjur, vähemasti nii oli ajakirjandus väitnud.
«See oli meie uurimismeeskonna analüüside tulemus tollal kättesaadavate andmete alusel. Me andsime endast pa...» Kohtunik oli selgelt ärritunud, ta poetas higisest pihust haamrivarre ja jätkas kriiskaval häälel süüdistatavat katkestades: «Kas te tunnistate, et te prognoosisite maakera temperatuuri tõusu ja sellega seoses andsite valeinfot meie riigi juhtivale ja lugupeetud põllumajandusettevõtjale härra Saarupeale?» «Jah... meie projektsioonid näitasid, et...»
Professor ei jõudnud lõpetada, süüdistaja oli oma sõiduvees. «Teie põhjustatud kahju lugupeetud ettevõtjale oli kirjeldamatu. Ma kutsun üles vandekogu määrama sellele isehakanud professorile kõrgeima karistusmäära!»
See on katkend seni kirjutamata ulmeraamatust. Mis kõige hullem, midagi sellist toimub meie kõrval juba praegu. Eelmisel nädalal mõistis Itaalia kohus nn mõrvasüüdistuse alusel kuueks aastaks vangi seitse teadlast ja spetsialisti. Vangimõistetuid, kes kõik on tunnustatud teadlased geofüüsika valdkonnas, süüdistati «ebatäpse ja mittetäieliku informatsiooni» jagamises võimaliku tulevase maavärina kohta ühes Itaalia piirkonnas. Üks vanglasse heidetutest, Enzo Boschi oli varem juhatanud geofüüsika ja vulkanoloogia instituuti, teine tippspetsialist oli maavärinate uuringu keskuse juhataja Roomas.
2009. aastal toimus Itaalias L’Aquila lähedal 6,9ne maavärin, mida Itaalia seismoloogia spetsialistid „ei suutnud» ette ennustada. Maavärina tõttu kaotas elu 309 inimest, kannatada sai üle 1500. Kannatanute peredele jagati õnnetuse katteks välja 40 000–450 000 eurot. Raha loomulikult surnuid elavate hulka ei too, õigeaegne info värina kohta oleks ehk mõned surmajuhtumid ära hoidnud. Ilmselt oleks veel parem olnud, kui peaminister või õnnetusteministeeriumi vastav ametnik oleks puldil nuppu vajutanud ja maavärina lihtsalt ära keelanud. Vaatamata ligi saja-aastasele uurimiskogemusele maavärinate ennustamise vallas on meie surelikud teadlased ikka võimetud värinat täpselt ette ennustama.
Maavärinad ja vulkaanipursked on Maa tüüpi planeedi igapäevane reaalsus. Meie planeet on oma dünaamilises arengus ja selle arengu käigus, kujundlikult öeldes, ei jää kivi kivi peale. Maakera suured laamad liiguvad, kusagil ookeani põhjas kasvab maakoort juurde, kusagil sukeldub üks laam teise alla, viies miljonite tonnide kaupa maakoore kivimit sügavale vahevöösse. Just laamade äärealadel toimub enamik vulkaanipurskeid ja maavärinaid. Itaalia asub ühes sellises aktiivses vööndis, mille kohta geoloogid teavad, et seal jätkub Aafrika kokkupõrge Euraasiaga. Me ei näe küll seda liikumist silmaga, aga tunneme seda maavärinatena ja aeg-ajalt ka purskavate vulkaanidena. Geoloogiliselt on väga tõenäoline, et Vahemere regioonis toimub «peagi» üks võimas vulkaanipurse, mis mõjutab otseselt kogu Euroopat ja Aafrikat, kaudselt kogu maailma. Kahjuks ei leidu teadlast, kes suudaks täpsustada sellise purske ajaskaalat. Seda ei ole praeguste teadmistega lihtsalt võimalik teha.
Suur osa maakera inimkonnast elab just selliste tektooniliselt aktiivsete vööndite läheduses. Miks? Kas keegi on vastutav selle eest? Maateadlased teavad selgelt, kui kaugel me oleme veel maavärina hetke täpselt määramisest, tuntud vulkaanide purskeid võime heal juhul ehk paaripäevase täpsusega paika panna.
Vahemere-Himaalaja aktiivses vööndis asub suuri vanu linnu, mis on ehitatud suurte murrangusüsteemide peale. Tektooniliselt aktiivsed murrangud on just kohad, kus tihti esineb maavärinaid. Aastasadu tagasi puudus inimestel teave maakoort läbistavate murrangute kohta, tänapäeval me millegipärast jätkame ohuvööndis asuvate linnade laiendamist. Samuti rajatakse uusi asundusi, tehaseid ja linnu aladele, kus väga suure tõenäosusega toimub maavärin või koht võib mattuda vulkaanilise tuha alla. Vaevalt leidub teadlasi, kes sellise otsuse vastu võtaksid! Kes ei teaks maavärinaohust Los Angeleses, San Fransiscos, Istambulis, Tokyos ja mujal? Mitmed pealinnadki asuvad aktiivsete murrangute peal. Teheranis näiteks peetakse linna servas paikneva murrangusüsteemi lähiajal aktiveerumise tõenäosust 90protsendiliseks. Kas peaksime nende kõikide võimalike geoloogiliste tegevuste puhul otsima meie seast süüdlast? Sel juhul muutuks vabaduses elav Maa-teadlane üsna pea harulduseks, ta kantakse Guinnessi raamatusse ja lukustatakse Londoni kuninglikus loodusmuuseumis haruldaste eksemplaride puuri.
Kui aastatel 2009–2010 Itaalias seismoloogide süüdistusprotsessi alustati, reageerisid sellele paljud maailma teadlased, püüdes poliitikuid ja kohtumõistjaid kutsuda üles säilitama kainet mõistust. Enam kui 5000 teadlase allkirjaga kiri saadeti tollal ka Itaalia presidendile. Praegune süüdimõistmine suutmatuses maavärinaid ette ennustada – ometi selgelt teades, et seda ei saagi teha – on teatud mõttes märgilise tähendusega juhtum. Kahjuks ei tea me selle juhtumi kõiki üksikasju, seepärast on raske otsustada, mis juhtis Itaalia kohtu minema just seda teed. Anname aru, et ilmselt oli tegu kommunikatsioonihäirega ehk teisisõnu on probleem selles, kuidas anti elanikkonnale edasi suurte riskide hindamise grupi teadlaste hinnang. Süüdlaste otsimine sellistel puhkudel viib kainest mõistusest ja selgest arusaamast väga kaugele. Kas maavärinal on süüdlast? Kui palju oleks hukkunuid, kui oleks antud maavärinahäire? Teades, et maavärina toimumisaega pole võimalik täpselt (kas 1 päev, 1 aasta või 100 aastat) määratleda, oleks häire andmisel samuti omad tagajärjed. Kui kaua oleks inimesed viibinud oma kodudest ja töökohtadest eemal, juhul kui nad üldse oleks vabatahtlikult seda teinud? Me elame maailmas, kus üritatakse enda jaoks kõike kindlustada ja turvata. Väga tihti unustame, et elame eeskätt LOODUS-keskkonnas ja suurte loodusprotsesside eest ei paku meile kaitset ka see, kui oleme suure raha eest sõlminud kindlustusfirmaga lepingu. Me ei saa peaministrit appi kutsuda või teda süüdistada, kui on toimunud suur põud, üleujutus või vulkaanipurse. Need ei ole katastroofid, vaid loomulikud loodusprotsessid. Katastroofiks muutuvad nad alles siis, kui loodusprotsess on puudutanud loodusseadusi eiravaid ühiskonnaliikmeid ja nende maist vara. Keda süüdistada, kui planeedile kukub meteoriit? Selles valdkonnas pretsedent veel puudub, aga kui kauaks! Huvitav, kas me süüdistaksime kedagi personaalselt, kui riigikogu hääletaks seaduse poolt, mis lühikese ajaga muudaks poole elanikkonnast töötuks ja kodutuks? Kas süüdistame kedagi personaalselt, et pea pool Eesti lastest elab vaesuse piiril või allpool?
Ülima (loodus) turvalisuse otsimise kõrval on ühiskonnas veel teinegi omapärane tendents – kopeerimine. Igapäevaelus, alates lasteaiast, meid sunnitakse kopeerima ja vahel meeldib see ka meile endile. Kopeerime kõike ja kõiges, kopeerime moodi, oma sõnakasutust, peresuhteid, ostuharjumusi, seadusi, hariduspoliitikat. Võrdleme teistega ja võtame üle, enamasti antakse meile palju sellest agressiivsel kujul ette interneti, kirjutava, rääkiva ja pildiga meedia kaudu. Võib arvata, et praegune Itaalia teadlaste juhtum ei jää viimaseks. Kuidas ja kunas seda «kopeerima» hakatakse, sõltub pisut ka kodanikuühiskonna tugevusest ja mõistlike kodanike hinnangust olukorrale. See hinnang ei tohiks jääda pelgalt jututubadesse ja lauasahtlitesse. See hinnang peaks samamoodi levima läbi maailma infokanalite agiteerimaks ühiskonda saama targemaks ja teadlikumaks ning propageerima selget meelt ja kainet aru otsuste tegemises – kõiges, mis on seotud meie emakese Maa ja seal toimuvate protsessidega.