Tarvastu vallas talu pidav Mihkel Aas kinkis äsja ühele huvilisele omapärase kivi, mis asjatundjate hinnangul osutus vulkaaniliseks tulnukaks.
Taluõuel lesis ürgsest ajast pärit laavatomp
9. aprill 2009, 08:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Omal ajal maaparanduses töötanud Mihkel Aas on aastakümnete jooksul igasugu huvitavad kivisid märganud. Kõnealuse kivi leidmist ta täpselt enam ei mäleta.
«See võis olla paarkümmend aastat tagasi, kas Vene võimu lõpul või juba taas Eesti ajal,» lausus ta. «Kärstna kandist ma selle leidsin. Vaatasin, et ilus must päikese käes läikiv kivi, tooks koju ja võtaks midagi ette. Siia ta aga seisma jäigi. Arvan, et ju see kuskilt mujalt meile tulnud oli.»
Hiljuti märkas omapärast kamakat mehega kohtunud fotograaf, kes küsis, kas omanik oleks ehk nõus selle ära andma. Oligi. «Teine ju tundis huvi, miks mitte. Ole hää ja võta!» lausus Aas.
Foto põhjal uurisid kamakat Tartu ülikooli geoloogiaosakonna teadur Juho Kirs ja geoloogiamuuseumi peavarahoidja Mare Isakar.
Nende sõnul on tegemist laava tardumisel tekkinud kivimiga, mis pärineb ürgse Svekofennia mäestiku vulkaanist. Geoloogide spetsiifilisema määrangu järgi nimetatakse seda kivimit plagioklass-porfüriidiks.
Killustikku meenutavad pisikesed tükid kamaka pinnal on esimesena magmast välja kristalliseerunud päevakivi kristallid. Geoloogide hinnangul moodustus kivim umbes 1,9 miljardit aastat tagasi.
«Selliseid vulkaanilisi kivimeid võib juhuleidudena päevavalgele tulla kõikjal Eestis,» lausus Kirs. «Kindlasti pole kõnealused rändkivimid just tavapärased, kuid mitte ka haruldased. Ütleksin, et neid leitakse pigem harva.»