Inimkonna uus renessanss

FOTO: Corbis/Scanpix

Taanlase Rolf Jenseni ja soomlase Mika Aaltoneni prognoosi järgi võtavad lähitulevikus inimesed ühiskonnas ka reaalselt võimu enese kätesse. Ei mingeid esindajaid, ei mingeid hierarhiaid ega etteantud mallide järgimist enam. Tarbijatest saavad loojad.

Mika Aaltonen

FOTO: Mihkel Maripuu

Eestit külastanud Soome Aalto ülikooli uurimisdirektor Mika Aaltonen väidab, et prantslased andsid inimkonnale küll demokraatia, seni kõige täiuslikuma valitsemisvormi, kuid selle arendamine on jäänud soiku. Tänapäeva lääne inimesel on lõpuks olemas võimalused tõeliseks otsedemokraatiaks.

«Renessansiühiskonnas on igaüks tähtis. Igaühel meist on võim vormida ümber meie ettevõtete tulevik. Taastada meie kogukonnas kirglikkus. Taastada meie usk iseendasse, meie unistustesse ja meie piiramatusse potentsiaali kasvada,» kõlab üdini ameerikalik üleskutse USAs ilmuva Jenseni ja Aaltoneni raamatu «The Renaissance Society» («Renessansiühiskond») tutvustuses.

Tegemist on samade meeste eelmisel aastal Soomes ja Taanis ilmunud raamatu «Mr & Mrs Future and Big Five Questions» toimetatud versiooniga, kuhu on oleviku ja tuleviku kirjeldustele lisatud rohkem põhjendusi ja analüüsi.

Miks just renessansi metafoor teie arvates tulevikku kõige paremini iseloomustab?

15. sajandi renessanss sai alguse, kui inimesed vabanesid väga religioossetest mõttemallidest. Nad hakkasid nägema võimalusi, mis olid alati nende ümber olnud, ning asusid neid realiseerima nii eraelus, äris, kunstis kui ka ühiskonnas. Me arvame, et kui tänapäeva inimesed leiavad endas julgust öelda lahti industriaalse töökorralduse põhimõtetest, nagu ülevalt-alla-suhtlus, kontroll ja hierarhia, siis annab see inimestele ruumi, energiat ja lootust organiseerida end ümber alt-üles-süsteemile.

Mille põhjal te seda ennustate?

Me tõime välja kolm trendi. Esiteks, keda te usaldate? Näiteks küsimuses, milline on hea film või raamat. Eks ikka neid inimesi, kes on teile kõige sarnasemad. Te ei usalda peaministrit, poliitikuid või ettevõtete juhte. Nad on meie usalduse mõneti kaotanud.

Teisalt on inimesed haritumad kui iial enne. Sellele vaatamata on meie ühiskond organiseeritud hierarhiliselt ülevalt alla. Sotsiaalmeedia aga annab meile võimaluse organiseerida end ka horisontaalselt.

Viimaks aga on toimunud revolutsioon tootmises. Kõigepealt toimus tootmine liinidel, nüüd aga räägime juba 3D-printimisest. See tähendab, et tootmine ei pea enam olema nii tsentraliseeritud – inimesed saavad hakata ise ja endale tootma.

Need trendid muudavad tarbijate käitumist, ettevõtete tegevust ja ka demokraatia toimimist.

Kuidas see kõik inimeste igapäevaelu muudab?

Tekib võimalus horisontaalseks kommunikatsiooniks ning suhelda väljaspool ametlikku päevakorda. Tekib võimalus esitada oma ettepanekuid ja kui inimestele see meeldib, siis on võimalik see ka ellu viia. Me eemaldume traditsioonilisest demokraatiast, kus rahvas valib endale esindajad. Ma leian, et on äärmiselt oluline astuda samm edasi ja rahvas peaks reaalselt ühiskonna protsessides osalema.

Ma olen oma Prantsuse kolleegidele öelnud, et nad andsid meile demokraatia, aga ei ole seda edasi arendanud. Arvan, et seda on vaja tegema hakata.

Meil on olemas tehnoloogiad, mis annavad inimestele võimaluse öelda, mida nad arvavad, ka tähtsamatel teemadel kui kes tantsib või laulab kõige paremini. Näiteks kuidas jagada maksumaksjate raha. Kas ja kuidas me lubame oma raha ümber jagada. Küsimus on, kas valitsused lasevad sellisel arengul toimuda või mitte. Ma usun, et see siiski juhtub, ja osas riikides juba ongi juhtunud.

Aga kas inimesed on selliseks vastutuseks valmis? Kas nad tahavad ikka kõige üle ise otsustada? Inimene on oma olevuselt ju mugav.

Seoses paksu riigiga on riik ja omavalitsused üha enam kohustusi enda kanda võtnud ning selle 140 aasta jooksul, mil see areng on toimunud, muutusid ka inimesed passiivsemaks. Nad hakkasid ootama, nagu Soomes, et riik teeb nende eest paljud asjad ära. Aga me näeme praegu, et inimesed nii Egiptuses, Itaalias kui ka Soomes muutuvad üha aktiivsemaks ning põlvkond, kes sünnib sellesse digitaalsesse ühiskonda, käitub juba teisiti nii tööelus kui ka ühiskonnaliikmetena.

Mida see kõik ettevõtjate jaoks muudab?

Nad peavad looma rohkem ökosüsteemi meenutava mudeli. Dihhotoomia tootja ja tarbija vahel hääbub. Tarbijad hakkavad ise panustama oma tulevikku ja toodetesse. Ei ole võimalik toota täiesti individuaalseid tooteid, aga kui jätta tooted avatuks, siis saavad tarbijad neid ise täiendada. Nad saavad valida värvi, viisi, kuidas nad tahavad, et see töötaks jne.

Kas kõigi nende muutuste põhjustajaks on internet?

Ma arvan, et internet ja sotsiaalmeedia on ainult üks faktor. Samal ajal on oluline ka jätkusuutlikkuse küsimus. Lääneriikide avalik sektor on järjest kasvanud ja riigid on miinuses. Selline areng ei saa igavesti jätkuda. Meil on vaja uut moodust, kuidas hoolitseda noorte, vanade ja teiste abivajajate eest – see ei saa toimuda riigi raha eest, kuna seda raha seal lihtsalt enam ei ole. See peab toimuma kogukonna abiga. Nii et muutusi ei kutsu esile vaid sotsiaalmeedia, vaid ka muud trendid, mis mõjutavad meie planeeti, riike ja igapäevaelu.

Millal need muutused aset leiavad?

Me nimetame oma kontseptsiooni «laiendatud olevikuks». Industriaal­ühiskonnas on aeg üha väiksemateks ühikuteks kokku pressitud ning kõik muutub väga lühikese aja jooksul. Selleks et näha trende, tuleb ühikud kokku panna ja vaadata, mis juhtub nelja või kümne aasta pärast. Me läheneme tulevikule süsteemselt. Me räägime nii muutustest, mis toimuvad juba õige varsti, kui ka muutustest, mis toimuvad 20 ja 40 aasta pärast. Aga kaugemale me ei lähe.

Kas see ajatelg on maailma eri paikades erinev?

Meie eristame peamiselt Euroopat, Ameerikat ja Aasiat. Meie hinnangul on eurooplased ja ameeriklased tõenäoliselt oma materiaalsed unistused juba saavutanud. See tähendab, et nende igapäevaelu eesmärk ei ole osta uus külmkapp või auto. Nad tahavad midagi enamat. Näiteks vaba aega või reisida. Kuid Aasias juhivad inimesi järgmised 20 aastat meie arvates ikka veel materiaalsed eesmärgid. See teeb vahe Euroopa ja Ameerika ning Aasia vahel väga suureks. Lääs asetseb praegu unistuste vahel. Meil oli pikalt materiaalne unistus, aga nüüd me ei tea enam, mida me tahame. Loodetavasti aitab ka see renessansiteooria meil mõista, mis täna toimub ja kuhu me homme lähme.

Kui suur on tõenäosus, et kõik ei lähe nii, nagu te ennustate?

Me esitasime kolm teooriat, mis kõige tõenäolisemalt võiks praegusi trende vaadates juhtuda. Esimene ongi see uus renessansiühiskond, mis organiseerib end ise nii tarbijate, ettevõtete kui ka riigi tasandil ning enam alt üles kui iial enne. Teine variant on roheline ühiskond, sest iga ühiskond, kes hävitab oma keskkonda, hävitab viimaks ka enda. Tuleb leida uusi ja jätkusuutlikke mooduseid, kuidas elada, töötada ja tarbida. Kolmas teooria räägib hirmuühiskonnast, kus vaatamata tehnoloogia arengule kasutame siiski hierarhilisi tööpõhimõtteid, mis viib lõpuks orwelliliku maailmani, kus inimesi üha enam kontrollitakse. Tehnoloogia ei ole sel juhul vabastaja, vaid inimeste allutaja.

Populaarne

Tagasi üles