Ehitusinseneri haridusega pensionär Veljo Kuusk kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et meid endasse haaranud infotehnoloogiline revolutsioon on endaga kaasa toonud infouputuse, millesse ähvardab uppuda kogu arenenud inimühiskond.
Veljo Kuusk: elu nagu ulmefilmis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2. aprilli hommikul esitas noor näitlejanna Mari-Liis Lill Toompea kõnetoolist retoorilise küsimuse: «Mis on pildil valesti?»
Esmalt mõtlesin, et julge küsimusepüstitus – torgib jälle meie võimuladvikut, kuid noorele inimesele omase värskusega. Pisut mõelnud, jõudsin aga tõdemuseni, et valesti pole pildil midagi. Kõik sõltub ainult sellest, millise nurga alt seda pilti vaadata...
Oleme harjunud kõike oma mätta otsast vaatama ja see on nii inimlik. Paraku on aga maailm globaliseerumas ja sellega kaasnevaid muutusi ei suuda inimene veel haarata!
Mäletan, et kui lõpetasin kõrgkooli, toimus just Tšernobõli katastroof ja hakkasid levima kuulujutud mutantpõlvkondadest, kes selle tagajärjel tekivad. Pisut hiljem järgnesid heietused indigo-laste teemadel. Toona tundus see täielik ulme olevat. Nüüd, pisut enam kui veerand sajandit hiljem, pean aga tõdema, et järeltulev põlv ongi selline, kes haarab kõike lennult ning tänu neile on elutempo muutunud masendavalt kiireks, pole enam aega enesessesüüvimiseks ning hoolivuseks. Tehnoloogilise progressi kiirus on muutnud reaalseks selle, mis 1986. aasta kevadel tundus värskeltküpsenud ehitusinsenerile vaid ulmena ja mõttetu fantaasiana.
Meid endasse haaranud infotehnoloogiline revolutsioon on endaga kaasa toonud infouputuse, millesse ähvardab uppuda kogu arenenud inimühiskond. Jah, just arenenud ühiskond, sest Himaalaja kitsekarjuseid, saami põhjapõdrakasvatajaid või teisi loodusrahvaid, kes jätkavad oma esivanematelt päritud elustiili, see muutus nii katastroofiliselt ei taba, kuigi... puutumata ei jää nemadki, paraku!
Ja see, mis näis ulmena kõigest veerand sajandit tagasi, on muutunud või muutumas reaalsuseks. Kui 1980. aastate algul nägin soome telekast Ray Bradbury «Fahrenheit 451» põhjal vändatud ulmefilmi, mõjus see hoiatava utoopiana. Ma ei teadnud, et elasin juba siis sellises hävitusühiskonnas, millest filmis juttu oli... Praeguseks on aga progress jõudnud sinnamaale, kus selles teoses ohu sümbolina kujutatud raamatute põletamine ähvardab tegelikkuseks saada. Kui mitte otseselt, siis ülekantud tähenduses. Sest mida kujutab siis endast meie kultuuriministri üleskutse raamatukogude digiteerimiseks. Austatud minister aga unustab vist, kui haavatav see digimaailm on. Üks korralik elektromagnetimpulss võib tuua kaasa kogu selle virtuaalmaailma hävimise ja selle tagajärjed tänapäevasele inimühiskonnale võivad osutuda sama tõsiseks kui Piibli veeuputuse omad. Ilmselt ei kaasne sellega siiski inimkonna häving, nagu teadmata põhjusel kadusid maalt dinosaurused. Meie praegune häda seisneb aga selles, et virtuaalsus ei ole materiaalne, vaid näiline ja tegeleme peamiselt virtuaalsete, mitte reaalsete, väärtuste tootmisega. Virtuaalne kartul aga kõhtu ei täida! Üha rohkem kaugeneb inimkond oma maalähedusest, oma juurtest ja see võib kunagi kurjalt kätte maksta. Üha rohkem tegeletakse lauslollustega – tehnoloogia on kõik ja selle arendamine toob kaasa progressi. Juba Karel Čapek hoiatas oma «R.U.R.-is» meid robotite loomise eest. Ja kuhu me siis tänaseks, vähem kui sajandiga, jõudnud oleme? Oskame kloonida bioloogilisi olendeid, tegeleme usinasti kunstliku viljastamisega. Peagi saabub aeg, mil polegi meil enam vajadust bioloogiliselt paljuneda. Selle progressi hoiatavaks näputõsteks pean siinkohal homoseksuaalide võitlust lastekasvatusõiguse eest ja homoseksuaalsete abielude eest. Me paneme ise ju oma pea pakule, kui unustame ja hülgame traditsioonid ja neile põhinevad väärtused!
Nüüd veidi ka selle pildi teisest aspektist. Vaadates hiljuti ETV2s jooksnud hoiatusdokumentaali «Zeitgeist», süvenes minus veendumus, et meie praegustes hädades on süüdi foiniikia ja antiikkreeka kaupmehed, sest just nemad «leiutasid» raha, mis on tänaseks muutunud kõige väärtuslikumaks kaubaartikliks. Samuti peab süüdistama hiinlasi, kes leiutasid paberraha ja asendasid sellega väärismetallidest mündid. Nüüd kipub ka paberraha minevikuks muutuma, sest sularahatehingute osa meie virtuaalmaailmas kahaneb peatumatult...
Tekibki küsimus: «Kellele see kõik kasulik on?» Kas vabamüürlastele, kelle eest on Jüri Lina meid pidevalt hoiatanud? Või siis hoopis müstlisele «mammonale», mille mõju viimaste aastakümnete katastroofidele lahkab nii «Zeitgeist» kui ka veebiaadressil ulmefilm.ee paiknev mitmeosaline uurimustöö? Või oleme süüdi selles ise, et oleme unarusse jätnud inimese harmoonilise arengu?
Tegelikult esitab huvitava versiooni universumi ja inimühiskonna arengust vene ulmekirjanik Vassili Golovatšov oma ulmeromaanis «Aegade timukas» («Палачь времён»). Ta käsitleb seal maailma kui üht suurt ruumilist malemängu, kus maailmadega mängivad mingid ülimad tegelased ja universumi areng või taandareng sõltub sellest, kes mängijatest parajasti peale kipub jääma. Asjast huvitatud võivad seda raamatukogust venekeelse kirjanduse hulgast otsida. Raamat on ilmunud kirjastuse ЭКСМО-пресс väljaandel 2001. aastal Moskvas.
Olen selle küll eesti keelde ümber pannud ja enamusele meie kirjastustest pakkunud, kuid nad ei tunne huvi, sest ulme ei müüvat, veel vähem vene ulme!
Seega, eelnevast lähtuvalt, arvan, et meie pildi ainsaks veaks on iga inimest puudutava inimliku hoolivuse kadumine ning kogu meie elu asendamine kiretute numbritega ja kõikvõimsa tehnoloogiaga.