Peeter Olesk: kui naaber mõtleb teisiti

Kirjandusteadlane Peeter Olesk Foto: Peeter Langovits

Kirjandusteadlane Peeter Olesk kirjutab värskes Sirbis teaduskorraldusest Nõukogude Liidu aegadel ja tänasel Venemaal ning selle reformikatsetest.

Venemaa akadeemikud ei taha harjuda tõdemusega, et mänguväli on väiksem kui üks kuuendik kogu planeedist. Ründe-, kaitse- ja luureasjandus ning hüdroressurss koos veevarustusega on olnud alati ühed peamised teadusliku töö tellijad. Nii oli see Krusensterni jt laevareisil, Baeri ekspeditsioonide ajal, Mannerheimi ratsamatkal, Paul Ariste, Ilmar Talve jt kogumiskäikudel Vadja- ja Ingerimaale 1942–1943, Richard P. Feynmani tööl Los Alamoses, Igor Tamme osavõtul Nõukogude tuumaprogrammist ja... kõiki näiteid me järgnevas kokku lugeda ei jaksa.

Siinkohal võib jätta kõrvale, kes mida on tellinud ja mis ta selle eest vastu on saanud, sest küsimus on püstitatud vähempragmaatiliselt: millal hakkasid Nõukogude Liidu viimased ja Venemaa Föderatsiooni tollased teadusjuhid taipama, et Nõukogude teaduskorraldus käib maha? 1980. aastate keskpaik võis olla selle protsessi viimane vaatus, kuid arusaamine, et vagunid veerevad ilma vedurita, pidi tekkima juba varem. Võib-olla samal ajal, kui Eestis lubati, et elektrifitseeritakse kogu raudtee Tallinnast Narvani ning Tallinn-Aegviidu on ainult selle esimene ots, ent jõuti järelduseni, et terves pikkuses käib kogu see lõik ka Nõukogude Liidule üle jõu. Elektrilise Aegviidu ajaloo esimesel poolel oli sealse metsamajandi alumine ladu veel täiesti rakkes. Tänapäeval on lõigul Kehra-Tartu kaubajaamu töös kõigest kolm – Tamsalu, Rakke ja Kärkna (Tapa on sõlmjaam). Kõik nad on monofunktsionaalsed: Tamsalus vili, Rakkes lubi, Kärknas vedelkütus. Et nii läheb, oli prognoositav, ehkki mitte iga kord. Need, kes tegid korda Valga-Petseri raudtee, ei näinud seal ette reisirongiliikluse kadumist.

Vaata ette tagasi

Nõukogude tuumaprogrammi alustati 1942–1943 kompleksist, mis esmalt asus Kaasanis ja seejärel sai nimeks NSVL TA laboratoorium nr 2, aastast 1949 mõõteriistade laboratoorium. Selleks eraldati Loode-Moskvas, Himki veehoidla ligidal Pokrovskoje-Strešnevos, endises kirikukülas krunt, mille ümber püstitati tiheplangutusega tara. See ei olnud Moskvas esimene teaduslinnak; esimeseks võib pidada nüüdset Venemaa TA Pjotr Kapitsa nimelist füüsikaprobleemide instituuti, mida hakati rajama 1935. Järk-järgult tekkisid Nõukogude tuumaprogrammi ja Igor Kurtšatovi instituudi põhjal uued keskused, mille subordinatsioon polnud sugugi akadeemiliselt vaba. Narvale on niisugustest lähim Ingerimaal Hatsinas (vn Gattšina – toim) toimiv ja riiklikku Kurtšatovi-keskusesse kuuluv Peterburi Boriss Konstantinovi nimeline tuumafüüsika instituut, Tallinnale lähim asub Helsingi servas Otaniemil ning on tuntud kui O. V. Lounasmaa laboratoorium (ülimadalate temperatuuride vallas). Venemaal on uurimistöö selline areng, muidugi mitte ainumääravana, viinud sealse intellektuaalse ühiskonna olukorrani, kus akadeemiline raamatupidamine on juba ammugi käest ära, sest üks osa varadest ei kõlba muuseumikski, teine osa on alakoormatud ja kolmas on ühemõttelise peremeheta. See on üks põhjusi, miks teaduskorraldust Venemaal praegu ülevalt alla ümber tehakse – muuta teadusvarad likviidsemaks. Teine põhjus peitub Venemaa kaitse- ja ründevõimes, mida materjaliteadus jms küllaldaselt ei toida. Mind pani mõtlema, kuidas on venekeelsete tehnikaajakirjade profiil numbri sees muutunud. Ühe poole moodustab eliitviina reklaam, teise poole lahingurelvad. Kui meil otsib Kaitseliit talgupäevadeks juhiloaga liidukaaslasi, siis teispool Tartu rahu kasvatatakse tulevasi soomukijuhte. Et nad ellu jääksid, ongi ootuspärane harjutada noorsugu materjaliteadust ja teisi inseneriasjanduse distsipliine mitte kartma.

Kõik see on Venemaal pärast Teist maailmasõda juba olnud, koguni kolm korda: 1940. aastate teisel poolel, 1960. aastate esimesel poolel ja 1980. aastate algul. Iga korda saab kujundlikult ka tähistada: aatomipomm, kosmos ja tähesõjad. Mõni minust targem asjatundja oskab kindlasti öelda, kas aastatel 2000–2010 toimus Venemaal uus tehnoloogiline pööre nanotehnoloogia vallas, aga kui vaadata, kes Venemaa akadeemilises kõrgliigas tahab Nõukogude Liitu tagasi, siis need ei ole sugugi ainult ajaloolased, vaid suurel määral ka reaalteadlased – akadeemikud, kellele on siiani võõras harjuda tõdemusega, et mänguväli on väiksem kui üks kuuendik kogu planeedist. Nad tahavad endiselt sõjaväe tellimusi. Kui mõelda end Peeter Esimese aegadesse, siis suurvenelus on alati tahtnud ka suurt teadust.

Reform keset küla või valla piiril?

Eesti teaduskorralduse reform algas umbes aastal 1991, aga teaduse keskelt, mitte varade jagamisest. Venemaa teaduskorralduse ümbertegemine näikse algavat just viimasest, mida raamatupidajalikult jagada minu meelest ei saa, sest avalikkus ei ole võimeline otsustama, kui kaua saavad veel tulemuslikult töötada Venemaa kiirendikeskused ja tuumapolügoonid. Oletagem, et kiirendite tulevik on kas autonoomne (iga kiirendi üle otsustab kas Venemaa Föderatsiooni valitsus üksi või koos rahvusvahelise koostöövõrgustikuga) või inertsiaalne (senine kiirendi jätkab kuni uue käivitamiseni). Tuumafüüsikute koolitamine autonoomne enam olla ei saa, sest see sõltub matemaatika/füüsika/keemia tasemest gümnaasiumiastme algul ja tehnoloogilisest kiirendusest teistes riikides. Teaduste akadeemia reform Venemaal jääb poolikuks, kui sellega ei kaasne kõrgema hariduse reform. Praegu on nii, et mitmele reformile riigikaitse planeerimises järgneb meie idanaabrite juures kõrgemal korrusel askeldavate intellektuaalide elukorralduse reform, kuid ajateenijate ja vanemteadurite vahele jääv osa ehk korralik haridus on laiali. Reformitakse mitte kiriku juurest, vaid ääremaalt. «Kiriku juures» tähendaks sihiteadlikkust avastuste põhimõttelisusele, «ääremaalt» rauakolu mahakandmise korda.

Akadeemilise Venemaa üleskündmisel on ka harukondlik pool, nimelt: kuidas siduda ühte loodusteadused (ingl science), inseneriteadused, arstiteadus, põllumajandusteadused ja humaniora. Piltlikult öeldes on Venemaal akadeemiaid nagu soomlastel mäenõunikke – mitte distsiplinaarse seotuse, vaid tiitlite maksumuse järgi. Akadeemiate arvu on Venemaal korduvalt kärbitud ilma lahenduseta põhikonfliktis: kui suur tohib olla akadeemikute ülempiir. Ma ei arva, et need, kes seekordsel kärpimisel jäävad minevikku, hakkaksid Vene riiki kukutama. Mida võib karta, on hoopiski see: kas need, kes jäävad alles, veavad Venemaa teadust edasi või peavad end bojaarideks. Tõenäoliselt jäävad bojaarid alles. Venemaa julgeolek ei anna vene teadust vabaks.

Teistrel globaalses laanetaguses

Meedias siiani avaldatu põhjal tohib arvata, nagu käsitleks Venemaa oma akadeemilist reformi siseriikliku ja ametkondlikuna. Reformi tulemusena kujuneks püramiid, mille kõrgus vastaks nn maailmateaduse tasemele, tipuks innovaatiline korporatsiooniteadus nt lennukiehituses, aluseks funktsionaalne keskharidus. Enne struktuur, siis sisu. Teaduse reform Eestis algas vastupidiselt – esmalt sisu, seejärel struktuur, viimaks varad. Venemaa ei tule siia õppima, kumb lahendus on parem, kuid ka Eesti mõõtkavas on selge, et teadus vajub ära, kui ta jääb oma loomisruumi sisse ega pääse sealt nagu laanetagusest vabasse vette. Laanetagune tähendab siin küla, mida pole suurelt maanteelt näha. Suur maantee on teaduse mingi kujuteldav peatee, nt plasmafüüsika. Globaalsus seisneb tõsiasjas, et metsataguseid on palju. «Teistrel» asub järgmises laanetaguses. Meie jaoks järgneb siit, et kuna teadusharud liiguvad Venemaal nagu kõikjal mujalgi erineva kiirusega, siis on täiesti lootusetu ühildada seal teadus kui vaimne vabadus suurel maanteel lubatud keskmise kiirusega. NSV Liidu TA lagunemise aegu ei ehitatud Eesti teaduskorraldust üles nagu sedasama akadeemiat väiksemas mõõdus, vaid rõhk asetati kõrgemale haridusele. Venemaal seisab kõrgema hariduse konversioon alles ees, mistõttu on võimalik, et seal tuleb TAd reformida koguni mitu korda – praegu, mil see juba on käivitatud ning hiljem kõrgemas hariduses toimivate muudatuste tõttu.

Sellega vist ei ole arvestatud.

Eesti teadusest vt ka Tarmo Soomere artiklit teadustõbistest 4. IV 2013 Sirbis.