Astronoomidel pole siiani selge, miks keeldub meie kodutäht alustamast uut aktiivsustsüklit ühes asjakohaste päikeseplekkide ja magnettormidega. Uinunud Päike toob Maal kaasa jahedama ajastu või koguni uue «väikese jääaja,» kirjutab Alo Lõhmus ajalehes Postimees.
Kui loete seda lugu südasuvise päikese käes peesitades, võib teid hämmastada väide, et meie kodutäht on kummalisel kombel ja võib-olla isegi pahaendeliselt uinunud. Ent just seesugune olukord valitseb astronoomide suureks mõistatuseks praegu taevas.
«Päikeseplekke pole olnud juba tükk aega, kui mõned üksikud välja arvata,» tunnistab Tartu Observatooriumi teoreetilise astrofüüsika töörühma vanemteadur Tõnu Viik. Koos sadade ametivendadega üle maailma on ta viimase aasta vältel olnud tunnistajaks Päikese ootamatule tõrkumisele alustada uut päikesetsüklit.
Teatavasti kordub Päikese aktiivsuse tsükkel, mis Maa pealt vaadelduna väljendub ennekõike päikeseplekkide vohamises ja nendega kaasnevates magnettormides, 11 aasta pikkuse rütmiga. Iga 11 aasta järel peaks saabuma plekkide arvukuse maksimum. Päikeseplekid on tähe magnetvälja ning muude füüsikaliste protsesside põhjustatud augud Päikese atmosfääris, mis on muudest aladest jahedamad ning näivad seetõttu tumedamana.
Uus päikesetsükkel (ehk plekkide arvukuse uus kasv) pidanuks algama 2008. aasta kevadel, kuid seda ei juhtunud. Mullune aasta osutus plekkide osas hoopis kõige «puhtamaks» aastaks viimase poole sajandi vältel - tervelt 266 päeva jooksul ei registreeritud mitte ühtegi Maalt nähtavat plekki.