Zooloogide sõnul ohustab mehhiko tömpsuud (Ambystoma mexicanum) väljasuremine.
Mehhiko tömpsuud ohustab väljasuremine
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
26. august 2009, 15:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti tehtud uuring näitas, et nende põhilisel elualal Kesk-Mehhikos Xochimilcos on neid alles jäänud vähem kui 1200 isendit, kirjutab BBC.
Mehhiko tömpsuud peetakse sageli ekslikult kalaks, tegelikult on ta aga salamander, kes kogu oma elu säilitab lootelisele staadiumile omaseid jooni.
Selle tõttu on see salamander väga populaarne uurimisobjekt ning teda peetakse ka lemmikloomana.
Kuid selle ebatavalise looma saatus on tume, kuna teda ohustab väljasuremine.
Mehhikos elav salamander kuulub Ambystoma perekonda. Kõik selle esindajad on enam-vähem sarnased ning säilitavad suguküpsuse staadiumis lootelisele või neonataalsele arengujärgule omaseid struktuure, proportsioone ja funktsioone.
Need funktsioonid on sel salamandril säilinud keskkonna tõttu. Keskkonnamuutused on nüüd aga nende säilimise ohtu seadnud.
Kui veel 1998. aastal oli Xochimilcos ühes ruutkilomeetril 6000 mehhiko tömpsuud, siis 2004. aastal ainult 1000 ning möödunud aastal tehtud uuring näitas nende arvuks 100.
Teadlased jälgisid tömpsuude elu Mehhiko pealinna Mexico lähistel soistel aladel. Linn on pidevalt suurenenud, kahandades sellega nende salamandrite looduslikku eluareaali.
Meeskond avastas, et piirkonda on jäänud kuus väikest üksteisest eraldatud tömpsuude kogukonda. Ka on mehhiko tömpsuude arvukust mõjutanud vee saastumine.
Mehhiko tömpsuude elule mõjuvad negatiivselt ka karpkala ja tilaapia sissetoomine veekogudesse. Need kalad söövad tömpsuude mune.
Tömpsuid leidub mitmetes uurimiskeskustes Mehhikos, USAs, Kanadas, Saksamaal ja Suurbritannias.
Neid plaaniti sealt looduskeskkonda elama viia. See idee aga laideti maha, kuna sisse toodavad isendid on geneetiliselt väga sarnased ja selle liigi geneetilised variatsioonid kahaneksid. See võib lõpuks viia inbriidingu ning haiguste tekkele.
Teadlastel on nende haruldaste veeloomade kaitseks luua erilisi kaitsealasid, et nad looduses välja ei sureks.