Mõistatused mõru maitse ümber

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis/Scanpix

Miks osa inimesi ei tunne mõru maitset? Eks ikka samal põhjusel, miks seda ei tundnud ka osa neandertallasi.

Kemikaal nimega fenüültiokarbamiid (PTC) on hea vahend diagnoosimaks inimese maitsepimedust (agnoosiat). See aine on mõru maitsega ning tekitab 75 protsendi inimeste keeltel ka vastava reaktsiooni. Kuid 25 protsenti inimesi mõru maitset ei tunne. Tõenäoliselt võivad nad isegi sinepit rahumeeli süüa tavalise kastmena.



Seesugune suur erinevus mõru tajumises tuleneb ühestainsast geenist nimega TAS2R38. Seda geeni esineb inimestel kahes variandis, millest üks annab omanikule mõru maitse tundmise võime, teine aga mitte. Nüüdseks on selgunud, et mõlemad geenivariandid olid käibel juba neandertallastel.



Hispaania teadlased uurisid Põhja-Hispaaniast El Sidroni koopast leitud neandertallaste luudest eraldatud DNAd ning avastasid, et 55 protsenti neandertallastest olid mõru maitsega tuttavad, tervelt 44 protsendil see võime aga puudus. Järelikult tekkisid geeni mõlemad variandid juba inimese ja neandertallaste ühistel esivanematel enam kui pool miljonit aastat enne nende liikide arenguteede lahkuminekut, kirjutas ajakiri Science.



Huvitav on aga asjaolu, et ka šimpanside seas leidub mõru maitse tundmises suuri erinevusi, kuid nende puhul tuleneb see hoopis ühe teise geeni variatsioonidest.



Fenüültiokarbamiid võib suuremates kogustes annustamise korral kahjustada kilpnääret ning seetõttu arvatakse, et tõrksus mõru maitse suhtes on välja kujunenud just hoiatusreaktsioonina võimaliku mürgi eest. Kuid miks siis on ühesugune tajuhäire välja kujunenud šimpansidel ja inimestel-neandertallastel sõltumatult, erineva geneetilise tagapõhjaga?



Arizona ülikooli antropolooggeneetik

Anne Stone arvas Science’is, et selle põhjuseks võib olla osa ravimainete mõru maitse – tõsiasi, mis hästi tuntud igale lapsele. Teatud keskkonnatingimustes elavatel loomadel oli kunagi ehk kasulik mõrusid palasid mitte ära põlata, samas kui liigi puhul tervikuna jäi kehtima suhtumine mõrusse maitsesse kui ohumärki.



Teadlaste sõnul on see suurepärane näide «tasakaalustavast valikust» – populatsioonis jäävad käibele ühe geeni erinevad versioonid, sest kunagi ei või teada, missugune versioon mingites tingimustes kasulikuks osutub. Lisaks näitab avastus, et lihasõpradena tuntud neandertallaste menüüs pidi oluline koht olema ka (vahel mõrudel) taimedel.



Neandertallaste hammastelt on leitud taimset päritolu mikrofossiile, mis jäid hambavaabale lõksu ning säilitasid meieni teavet selle inimliigi menüüst.


Kui jutt juba neandertallaste söömiskommetele läks, siis tasub lisada, et kevadel avaldatud uurimuse kohaselt suutsid neandertallased oma suud erilisel määral ammuli ajada – palju rohkem ammuli kui tänapäeva inimesed ja nende lähimad sugulased.



Lõugade laiutamise võime andsid neandertallastele ainuomane näoehitus, suur vahe lõugade tagaosa vahel ning ettepoole suunatud purihambad, kirjutas ajakiri National Geographic. Kui ammuli neandertallane täpselt oma suud ajada suutis, sõltus lõplikult siiski tema lõualihaste mõõtmetest, mille kohta täpsed andmed puuduvad.



Miks aga oli neandertallastel tarvis oma suud ebasündsalt pärani ajada? Eks ikka selleks, et suuremaid tükke haugata, kõlab teadlaste vastus. See võis olla siiski vajalik pigem toidu tükeldamiseks käepärasteks tükkideks, mitte hiigelportsjonite allakugistamiseks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles