Mees, kes seletas ära paabulinnu saba

Peeter Hõrak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis/Scanpix

TÜ loomade füsioloogilise ökoloogia professor Peeter Hõrak tutvustab tuleval


nädalal  Tartus esinevat maailmakuulsat Iisraeli zooloogi Amotz Zahavit.

Ühes kirjas oma sõbrale ja kirjastajale Asa Grayle 1860. aastast väljendas Charles Darwin mõtet, et tal hakkab alati paha, kui ta heidab pilgu paabulinnu sabale.



Darwinist võib aru saada. Oli ta ju oma aasta varem ilmunud «Liikide põlvnemises» loodusliku valiku printsiibi põhjal veenvalt ära seletanud selle, kuidas on tekkinud head ja kasulikud tunnused ja omadused, mis aitavad nende omanikel tõhusamalt toimida ning ellu jääda.



Ometi nägi Darwin, et lisaks kasulikele kubiseb elusloodus ka ebaotstarbekatest või suisa kahjulikest tunnustest ja omadustest, mis on nende omanikele elus püsimisel pigem tüliks kui abiks. Dekoratiivsed sule- ja karvapartiid, meloodiline linnulaul, uhked sarvekroonid, kirkad värvid, keerukad pulmarituaalid – kõik need kulukad ja pillavad ornamendid on ju ellujäämise seisukohalt selgelt mõttetud.



Sellise arutu toretsemise põhjuste üle juureldes jõudis Darwin peatselt sugulise valiku teooria formuleerimiseni oma 1871. aastal ilmunud, inimese põlvnemisele pühendatud raamatus. Sealtsaadik peetaksegi sugulise valiku tagajärjel evolutsioneerunuks selliseid tunnuseid, mis suurendavad ühe sugupoole (üldjuhul isaste) atraktiivsust vastassugupoole jaoks kõrgenenud surmasaamise riski arvelt.



Teisisõnu, kulukad tunnused on isastele kasulikud seetõttu, et emased eelistavad millegipärast just selliste ekstravagantsete tunnustega isendeid.



Miks aga emased nii talitavad? Mis kasu nad saavad kulukate sootunnustega uhkeldavaid paarilisi valides? See sugulise valiku mõistatus jäi Darwini ja tema kaasaegsete jaoks lahendamata.



Siiski, kaudne seletus ilutsemise ja raiskamise põhjuste kohta pakuti välja juba õige pea, 1899. aastal, mil sotsioloog ja majandusteadlane Thorstein Veblen avaldas raamatu «Jõudeklassi teooria» («The Theory of the Leisure Class»). Oma satiirilises teoses võttis Veblen kasutusele termini «silmatorkav tarbimine» (conspicuous consumption), tähistamaks ekstravagantset ja suurustlevat ressursside raiskamist prestiiži omandamise nimel.



Tagantjärele tundub, et Vebleni ideedest paabulinnu saba äraseletamiseni tulnuks astuda vaid üks väike samm; ometi jäi see samm toonaste bioloogide poolt tegemata. Ka suurema osa 20. sajandist tegelesid evolutsiooniteoreetikud peamiselt geneetikaga ning zooloogid loomade ja nende käitumise kirjeldamise ja klassifitseerimisega. Iroonilisel kombel ei suutnud ükski teadlane mõista Vebleni teooria tähendust bioloogiale.



Murdepunkt sugulise valiku teooria lahtiseletamiseks saabus alles 1975. aastal, mil tollal suhteliselt vähetuntud Iisraeli zooloog, 1928. aastal sündinud Amotz Zahavi avaldas ajakirjas Journal of Theoretical Biology artikli pealkirjaga «Mate selection – a selection for a handicap» («Paarilise valik – edemuse valik»).



Olemata Vebleni raamatut lugenud, esitas Zahavi oma artiklis kulukate sootunnuste evolutsioonile põhjenduse, mis on rabavalt sarnane Vebleni põhjendusega inimühiskonnas levinud pillamisele ja raiskamisele. Mõlemal juhul seisneb asja põhiolemus isendi kvaliteedi kulukas reklaamimises.



Võime kulutada ressursse mõttetule ja ebapraktilisele toretsemisele on signaaliks nende ressursside omamise kohta. Signaaliks nii vastassugupoolele kui potentsiaalsetele konkurentidele, liitlastele ja vaenlastele. Kvaliteedi signaliseerimise mehhanism on aus: kuna ornamente välja arendada ja heas korras hoida on kulukas, ei suuda madalakvaliteedilised (nõrgemad/kohmakamad/vaesemad/andetumad) isendid neid võltsida.



Vastasel juhul peaksid nad signaalidele kulutama eluspüsimiseks vajalikke ressursse. Näiteks haiged, nälginud või parasiitidest vaevatud linnud peavad oma energiavarudega kokkuhoidlikult ümber käima ega saa seetõttu endale lubada niisama pikka, keerulist ja valju laulu, eredat sulestikku ega atraktiivset pulmamängu kui nende terved ja tugevad liigikaaslased.



Paabulinnu saba sõnum on selge: vaadake, kui palju ma suudan ilu peale raisata ja seejuures jääb jaksu ülegi, et ka tiigri eest pakku saada. No kes siis ei tahaks sellist tugevat, tervet, osavat ja rikast kaasat oma järglaste isaks!



Zahavi kuluka signaliseerimise printsiipi ei oodanud evolutsioonibioloogide hulgas esialgu sugugi soe vastuvõtt, kuna tema verbaalse mudeli matemaatiline testimine alguses ebaõnnestus (mis võib olla üks põhjuseid, miks Zahavi suhtumine matemaatiliste mudelite kasulikkusesse on jäänud senini skeptiliseks).



Alles 1990. aastal õnnestus šoti teadlasel Alan Grafenil luua matemaatiline mudel, mis näitas, et niisugune signaliseerimine saab piisavalt realistlike eelduste juures looduses tõepoolest stabiilselt eksisteerida. Seejärel toimus teadlaste suhtumises kiire kannapööre ning praeguseks peavad vähemalt käitumisökoloogid kuluka signaliseerimise põhimõtet kogu biokommunikatsiooni olemuslikuks aluseks. Zahavi ideede tähtsus on aktsepteeritud ja ilmne ka psühholoogia, sotsiaalteaduste, meditsiini ning keskkonnateaduste evolutsioonilistes harudes.



Meeldival kombel isegi poliitikas – Eesti välisministeeriumi 2007. aasta aastaraamatust võib leida Sulev Kannikese Zahavi vaimus seletuse diplomaatilisele etiketile («Paabulind ja protokoll»).



Kõhklemata võib väita, et kulukast signaliseerimisest tuleneb suurem osa inimkonna hädasid. Prestiižikas raiskamine kulukatele ornamentidele on viinud nii mõnegi loomaliigi väljasuremiseni; näited mitmetest kadunud kultuuridest kinnitavad, et inimene ei ole siin mingi erand.



Samuti ei ole liialdus väita, et inimloomusesse sügavalt juurdunud kulukas signaliseerimine on üks üldisemaid põhimõtteid, mille poolest me sarnaneme kõige muu elavaga. Kaudselt tuginevad sellele nii majandus, kultuur kui ka olme, spordist ja seksist rääkimata.



Kuid enamgi veel – 1997. aastal koos abikaasa Avishagiga kirjutatud raamatus «The handicap principle. A missing piece of Darwin’s puzzle» arendas Amotz Zahavi oma kontseptsiooni edasi ka altruistliku käitumise, peresuhete, moraalinormide, mõnuainete kuritarvitamise ning isegi rakkudevahelise suhtluse seletamiseks.



Nimetatud teemade kohta avaneb peatselt Tartus ainukordne võimalus kuulda selgitusi otse algallikast. 8. ja 9. septembril esineb Amotz Zahavi Tartu Ülikooli bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse külalisena kahe loenguga. Esimene ettekanne pealkirjaga «The handicap principle and its implications to human signaling and altruism» toimub Ahhaa keskuse teaduskohviku formaadis teisipäeval, 8. septembril kl 18 Tasku Baeri saalis. Ettekannet modereerib TÜ loomaökoloog Dr. George Lozano.



Teine loeng peetakse kolmapäeval, 9. septembril kl 18 Vanemuise 46 ringauditooriumis ning selle teemaks on «The unique properties of signal selection and their implications to signaling by hormones and neurotransmitters».


Zahavi ettekanded on enamasti intrigeerivad ja vürtsitatud rohke huumoriga; samas on nad kergesti jälgitavad, nii et nõrka keeleoskust pelgavatel  huvilistel pole kindlasti põhjust koju jääda.



Lõpetuseks. Tagasihoidliku mehena on Amotz Zahavi väitnud, et tal pole kunagi olnud plaanis leida universaalset põhimõtet, mis selgitaks ära kogu biokommunikatsiooni olemuse. Ta püüdis lihtsalt anda selgitust ühele üliõpilasele, kes ei suutnud näha loogikat tollal aktsepteeritud seisukohtades, miks paabulinnul on selline saba.



Avalikud loengud


•    Iisraeli zooloog Ph.D Amotz Zahavi on sündinud 1. jaanuaril 1928. Ta on Tel Avivi ülikooli emeriitprofessor. Tuleval nädalal esineb ta loengutega Tartus.


•    8. septembril kell 18 – «Tark mees Taskus» – ettekanne Ahhaa keskuse Cafe Scientifique’i raames: «The handicap principle and its implications to human signaling and altruism».


•    9. septembril kell 18 – Vanemuise 46 ringauditooriumis akadeemiline loeng «The unique properties of signal selection and their implications to signaling by hormones and neurotransmitters».


•    Nende loengutega jätkab TÜ Darwini aasta üritusi, mis on pühendatud teadlase 200. sünniaastapäevale ning 150 aasta möödumisele «Liikide põlvnemise» ilmumisest

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles