Juuksekarv aitas luua pildi 4000 aastat tagasi elanud mehest

Teadlaste sõnul elas selle juuksekarva omanik 4000 aastat tagasi, kirjutab BBC.

Tal olid mongoliidsed näojooned, pruunid silmad ja paksud tumedad juuksed ning tal võis olla märke kiilaspäisusest.

DNA paljastas, et selle mehe esivanemad migreerusid Siberist Alaskale ja sealt edasi Gröönimaale.

Mehele anti nimeks Inuk, mis Gröönimaa põliselanike keeles tähendab «inimene».

«See mees on küll Gröönimaal elanud, kuid tal ei ole praeguste gröönimaalaste otsene esivanem,» selgitas Taani Kopenhaageni ülikooli teadlane Eske Willerslev.

Geeniuuringu järgi tehti kindlaks ka see, et juuksekarva omanik kuulus Saqqaqi hõimu ning ta kehakuju oli selline, mis võimaldas elada väga külmas kliimas. Ka oli mehel kalduvus kõrvahaigustele. Mees suri üsna noorelt ning hakkas varakult kiilaks jääma.

Saqqaqi hõim küttis söögiks hülgeid ja merelinde ning nende söögilaual olid põhiliselt mereannid. Nad elasid nahkadega kaetud telkides.

«Gröönimaa kliima on üsna karm ja tegelikult oli üllatus, et inimesed sellises karmis pakases elasid,» nentis Willerslev.

Geenianalüüs paljastas, et Gröönimaa Saqqaqi hõim on otseses suguluses Kirde-Siberis elavate tšuktšide ja korjakkidega.  Samas ei leitud sellel hõimul seost tänapäeva eskimote ega Põhja-Ameerika põliselanike indiaanlastega.

Selle seose puudumine näitab, et Saqqaqi hõimuliikmed rändasid Siberist Uude-Maailma millalgi 5500 aasta tagasi. See ränne oli varem kui nende hõimude omad, kellest said nüüdsete indiaanlaste ja eskimote esivanemad.

«Siberi ja Alaska vahel ei ole maismaasilda, selle tõttu tekitavad need ränded küsimusi. Võimalik, et kasutati paate või Ameerika mandrile jõuti siis, kui meri oli täielikult jääs. Sellele küsimusele ei ole veel ühest vastust leitud,» nentis Willerslev.

Mis juhtus Saqqaqi hõimuga ja miks see välja suri, on samuti siiani müsteerium.