Mees, kes leidis Venemaa musta kulla

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pm

Vaevalt leidub kedagi, kes vaidlustaks nafta rolli Vene majanduse ühe alus­talana. Keegi ei tea, mis oleks saanud Siberi naftaväljadest ilma ühe Aser­baidžaanist pärit noormehe visaduseta, sest tema avastuse eel pidasid Nõu­kogude võimud musta kulla varamut perspektiivituks, kirjutab Igor Taro.

21. märtsil 1961. aastal see lõpuks juhtus. Pidi juhtuma. Panused olid liiga kõrgeks muutunud. Farman Salmanovi ekspeditsioon, mis jättis nelja aasta eest omavoliliselt Kuzbassi perspektiivitud naftaotsingud pooleli, oli lõpu äärel.



Nõukogude peaprokuratuur sepistas Salmanovile juba kriminaalasja rahva raha raiskamise eest ning konkurendid hõõrusid käsi Siberi «avantüüri» häbiväärse lõpu ootuses.



Just Lääne-Siberisse pürgis Farman Salmanov kohe pärast Aserbaidžaani tööstusinstituudi lõpetamist 1954. aastal. 1932. aastal ennustas akadeemik Gubkin suurte naftaleiukohtade olemasolu selles piirkonnas.



Samal ajal kui Salmanov sõna otseses mõttes neelas tolle teaduslikke artikleid, nimetas Gubkini konkurendist professor Kalitski teda avantüristiks. Kahe geoloogiahiiu heitlust on nimetatud ka «orgaanikute» ja «mitteorgaanikute» vastasseisuks. Viimased arvasid, et Lääne-Siberis pole naftaotsijatel midagi teha...



Tundub, et Nõukogude juhtkonnale selline seisukoht sobis. Mispärast oleks Salmanov muidu Lääne-Siberi asemel Kuzbassi saadetud.



«Ma õppisin päris hästi ning teadsin kindlalt, et Kuzbassist pole mõtet naftat otsida. Mitu aastat tegin seal ausalt tööd ja lõpuks otsustasime salaja lahkuda ning alustada uuringuid Surguti lähedal. Olin selleks ajaks osakonnajuhataja, kelle alluvuses töötas 150 inimest,» on Salmanov ühes intervjuus rääkinud.



Oma salamissiooni tarbeks värbas ta ainult vabatahtlikke. 40 peret olid nõus kahtlasevõitu ettevõtmisega kaasa minema. Kokkulepped jõge mööda varustuse transportimiseks tuli teha omal jõul. Kui kogu kola oli juba peale laaditud ning ekspeditsioon oli kohe-kohe lahkumas, jooksis sadamasse higist nõretav pearaamatupidaja. Ülemused said ta telefonitsi kätte ning olid 26-aastase Farman Salmanovi isetegevuse pärast ülevoolavalt vihased.


«Jääd siia?» küsis Salmanov hingeldavalt mehelt.



«Kui hukka lähme, siis ikka koos,» vastas too ning astus pardale.


Nii läkski 18. augustil 1957. aastal reis Lääne-Siberi poole lahti.



«Kära oli palju, me ju lülitasime sidevahendid välja. Mind taheti vallandada. Lõpuks siiski lubati ekspeditsiooniga jätkata. Pidime esimestel päevadel ööbima koos naiste ja lastega rongijaamas,» kirjeldas Salmanov.



Alustada tuli nullist. Polnud katust pea kohal, töökodasid ega ladusid, puudu oli ka töölistest. Esimese asjana tuli püsti panna elektrijaam, seejärel saekaater. Puurimisvarustus pidi järele jõudma alles järgmisel navigatsioonihooajal.



Esimese puurimiskoha pani Salmanov paika isiklikult. Naftat siiski purskama ei hakanud. Kuna varasemaid uuringuid piirkonna kohta polnud, tuli alustada suvalisest kohast. Polnud naftaotsijatel toona ka transpordikoptereid ning varustust tuli vahel vedada hobuste abil mööda jääd sadade kilomeetrite kaugusele.



Kulus veel hea mitu kuud, enne kui ihaldatud naftapurse tuli. Tulemusi nõudsid nii Tjumeni kui Moskva parteiaparatšikud. Skeptikute üleskutsed tuua Salmanovi ekspeditsioon Siberist ära ning anda mees kohtu alla kõlasid aina valjemini.



Visa aserbaidžaanlast see ei heidutanud. Vastupidi, ta hakkas veelgi innukamalt tööle. Meeskond tegutses puhkepäevadeta. Pärast mitmekordset andmete analüüsi olid nad fakti eest – Megioni puurimine on viimane lootus.



Saatuslikul päeval, 21. märtsil saabus Salmanov korralisele sideseansile. Sidemees toksis raadiogrammi: «Megionist Surguti Salmanovile punkt Puurauk purskab punkt Nafta koos veega panime kinni mida teha.»



Esimese hooga oli seda raske uskuda. Veendudes järgmisel hommikul juhtunus oma silmaga, saatis ta kõigile oponentidele järgmise sisuga telegrammid: «Austatud seltsimees, Megioni puuraugust number 1 2180 meetri sügavuselt purskab naftat. Arusaadav? Lugupidamisega Farman Salmanov.»



Mõningad neist avaldasid ikkagi arvamust, et tegu on loodusliku anomaaliaga ning naftapurskamine lõpeb peatselt. Pärast järgmise naftajoa saamist teisest puuraugust saatis Salmanov veel ühe telegrammi: «Purskab täiega.» Nikita Hruštšovile saatis aga lühikese sõnumi: «Ma leidsin naftat. Sedasi. Salmanov.»


Hruštšov võttis ekspeditsiooni esindajad viivitamatult vastu Kremlis ning alustas sõimuvalanguga oma lähikondlaste pihta, et need olnuks nafta peaaegu maha maganud.



Salmanovi hinnangul oli peasekretäril kogu info Surguti ekspeditsiooni kohta olemas, kuid ta ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Kosmos oli toona ju tähtsam. Kui Salmanov tegi märkuse, et tema avastus on võrreldav Gagarini lennuga, hakkasid parteilased naerma. Alles hiljem kirjutavad ajaloolased, et Salmanovi avastus lükkas Nõukogude impeeriumi surma paarikümne aasta võrra edasi. Surguti naftast sai stabiilne välisvaluutaallikas isegi kõige raskematel aegadel.



Toona tuli Nõukogude juhtkonda veenda ka kauge Lääne-Siberi nafta tootmise otstarbekuses. Naftajuhtme ehitamine tõusis päevakorda alles mitme aasta pärast, kui väikeste tankerite abil oli mööda jõge raudteeni transporditud juba sadu tuhandeid tonne musta kulda.



Jõudes karjääriredelil aseministri positsioonini, ei hellitanud Salmanov Nõukogude Liidu tippjuhtkonna suhtes erilisi illusioone. Tema hinnangul oli riik veerand sajandit sisuliselt juhita – haiged Brežnev, Andropov ja Tšernenko vahetusid Gorbatšoviga, kelle ilusad sõnad ei teostunud kunagi. Seejärel tuli «pohmellisündroomiga» Jeltsin.



Erastamise kõrghetkel taandus Salmanov riigiomandi jagamisest, jättes selle teistele. 1990ndate alguses üritas ta siiski püsti panna oma firmat, mille nimeks sai Rospan. Kuid naftaleiukohtade otsimine ja naftaäri nõudsid sootuks erinevaid oskusi.



Rospan läks kiiresti pankrotti ning Salmanov jäi firmajuhi ametist ilma. Viimased eluaastad pühendas ta oma lemmiktegevusele – suurte naftaleiukohtade otsingutele Kalmõkkias Itera-nimelise ettevõtte juhatuse esimehe nõunikuna.



Ebaõnnestunud naftaoligarhina ei väljendanud ta erilist sümpaatiat ka nende suhtes, kes naftaäris kaugele jõudsid. Kuigi Jukose ja Mihhail Hodorkovski suhtes oli ta erineval seisukohal.



«Tunnen neid kõiki,» sõnas Salmanov ühes intervjuus. «See on suli. Ja see samuti. Aga see oli tore mees. Komsomolist. Kahju, et ta vangi pandi. Ta tegutses seaduste piires. Koos temaga pidanuks trellide taha saatma ka nende seaduste väljamõtlejad.»



Veel oma viimastel eluaastatel kirjutas väsimatu Farman Salmanov Kremlisse kirju selle kohta, et järjepidevate geoloogiliste uuringuteta pole varsti enam naftat, mida müüa.



«Venemaa on muinasjutuliselt rikas,» sõnas ta. «Loodus on õnnistanud meid heldelt maailma suurimate kütusevarudega. Gaasivarude poolest on Venemaa kindlasti maailmas esimene. Seda rikkust võib kasutada ühiskonna hüvanguks maksimaalset kasu lõigates, aga võib ka arutult kulutada, jäädeski igaveseks nälga ja vaesusse.»



Vanaisa jälgedes


Farman Salmanovi tung Siberi avaruste suunal polnud juhuslik veel ühel põhjusel. Tema vanaisa Suleiman veetis 20 aastat Siberis asumisel selle eest, et kohaliku pühakoja kasuks kombekohase annetamise asemel ässitas ta kariloomi nõutama tulnud vaimulikule koerad kallale.



Suleimani pere oli vaene ning väikest karja valvama pandud noormees läks lihtsalt endast välja. Selle eest maksis ta kiilaspäisena Siberisse sunnitööle minekuga 1888. aastal. Sealt sattus ta Vene-Jaapani sõtta, milles näidatud vapruse eest sai enne tähtaega vabaks.



Tema jutud Siberi ja Kaug-Ida võimsatest jõgedest ja avarustest sarnanesid muinasjuttudega. Farmanile tundusid uskumatud hiiglaslikud lumehanged ja talvel kinnikülmuvad jõed, mida mööda saab reega sõita.



Tol ajal oli venelannaga abiellumine aseri jaoks tabu ning Suleiman oli ainus mees piirkonnas, kel oli vene naine. Pärast õnnistuse saamist mošees vahetati kaasa senine nimi – Olga – aseripäraseks – Firuza. Vanaisa ei jõudnudki tähti selgeks õppida, kuid õpetas Farmanile vene keelt, mis mängis olulist rolli noormehe ameti valikul.



1946. aastal saabus rajoonikeskusesse NSVL Ülemõnukogu saadiku kandidaat Nikolai Baibakov, kes juhtis toona riigi naftatööstust. Farman kui kooli parim vene keele oskaja oli palutud kallile külalisele esinema.



Kohkudes suure auditooriumi ees, unustas ta ettekirjutatud kõne ära ning alustas oma sõnadega: «Kallis Nikolai Konstantinovitš. Tahan paluda, et aitaksite meid.



Pöördun teie kui kandidaadi poole palvega lahendada kaks küsimust: asfalteerida kooli juurde viiv tänav ning tuua meie koolimajja elekter. Kodus paneme puhtad riided selga, aga kooli jõuame räpastena. Õhtul pärast kella viit on väljas juba pime, aga koolis elektrivalgust pole. Millal me peaksime õppima?»



Küsimusele, kelleks Farman tahab saada, vastas ta: «Naftaotsijaks.»


«Oled teinud õige otsuse, Farman, sest peame võtma kasutusele uued leiukohad Lääne-Siberis. Nii et kui vajad minu abi, siis ma aitan,» vastanud saadikukandidaat.



Aastaid hiljem ei jätnud Salmanov pakutud abi kasutamata ning pöördus instituudi lõpetamise järel kirjaga Baibakovi poole. Pärast esimest edukat naftapuurimist Surguti kandis kutsuti nad mõlemad Kremlisse Hruštšovi vastuvõtule.



Farman Salmanov


•    Sündis Aserbaidžaanis 28. juulil 1931. aastal. Sotsialistliku töö kangelane. Lenini preemia laureaat. Geoloogia-mineraloogia teaduste doktor. Vene Teaduste Akadeemia korrespondentliige.



•    Lõpetas Aserbaidžaani tööstusinstituudi 1954. aastal.



•    Töötas ekspeditsioonide juhina. 1961. aastal avastati tema juhtimisel Lääne-Siberi nafta, mis on tänaseni Venemaa naftatööstuse peamiseks tooraineallikaks. Kokku on ta kindlaks teinud üle 130 leiukoha.



•    Aastatel 1987–1991 Nõukogude Liidu geoloogiaministri esimene asetäitja.



•    Suri 31. märtsil 2007. aastal Moskvas.

Tagasi üles