Mart Noorma: Eesti ainuke võimalus on kasvatada usku endasse

Eesti satelliidiga EstCube-1 kosmoseriikide hulka lennutanud Mart Noormale andis eile Tallinnas aasta inimese tiitliga kaasneva meene üle Postimehe peatoimetaja Merit Kopli.

FOTO: Peeter Langovits

Eestiski on võimalik teha suuri, maailma muutvaid asju, on veendunud Mart Noorma, Eesti tudengisatelliidi projekti eestvedaja, tänavune Postimehe aasta inimene. Vajame selleks vaid usku ja tahtmist.

Eesti esimene satelliit EstCube-1 on tänaseks ilmaruumis olnud 235 päeva. Kuidas tal läheb?

EstCube’il läheb suurepäraselt, ta teeb endiselt kõiki neid asju, milleks on ette nähtud. Ennekõike on ta suurepärane katselabor meie noortele kosmosetehnoloogidele, kes saavad harukordselt päris oma kosmoselaeva peal katsetada tarkvaralahendusi ja uurida, kuidas nende kokku pandud riistvara töötab.

Praegu teeb satelliidiga EstCube-1 pidevalt aktiivset tööd kahekümne üliõpilase ümber. Enamik on seotud tarkvaraarendusega, aga üks osa tegeleb simulatsioonidega ja algoritmide arendusega vastavalt kosmosekatsetustes kogutud uuele infole. Teist sama palju tudengeid töötab järgmiste missioonide kallal.

Ent i-le on täpp veel panemata, elektrilise päikesepurje eksperiment ootab veel korraldamist.

Täpi panemisega ei pea üldse kiirustama, enne tuleb võtta maksimum olukorrast, et meil on oma kosmoselabor. Kui oleme jõudnud ettevalmistusega õigesse faasi, toob järgmine aasta kindlasti ka elektrilise päikesepurje katsetuse.

Võib isegi öelda, et satelliit töötab paremini, kui loodetud. Teadsime teiste kogemuse põhjal ette, et kosmiline keskkond – UV-kiirgus ja radiatsioon – hakkab päikesepaneelidele ja elektroonikale halba mõju avaldama. Näeme mõõdetavalt degradeerumist, kuid see on õnneks aeglane. Meie algne prognoos, et EstCube on vähemalt kaks aastat töövõimeline, kehtib kenasti.

Kui mõtlete tagasi – millised tunded valdasid teid satelliidi stardihommikul 7. mail?

EstCube’i üles saatmine oli seotud pika ootamise ja ärevusega, kuna ilma pärast lükati starti pea nädala võrra edasi. Seda võib võrrelda pika eelmänguga, kui pinge järjest kasvab. Mida pikem eelmäng on, seda suurem on nauding saavutushetkel. 7. mai hommikul, kui rakett startis, oli väga ülev tunne. Ei mäleta, et oleksin eriti närvis olnud, kui ootasime meie jaoks kõige olulisemat momenti, kas satelliit hakkab kosmoses tööle või mitte.

Olime enda jaoks üsna selgeks mõelnud, et suur asi on juba see, et nii kaugele jõudsime. Kui lõpuks kuulsime esimest morsesignaali, millest oli võimalik EstCube’i nimi välja lugeda, oli see kindlasti üks mu elu tippsündmusi. Olen väga õnnelik inimene, et see kujunes nii meeliülendavaks. Sama hästi oleks võinud kosmosest kosta vaikus.

See oli suure ja toreda meeskonna ning paljude toetajate ühine pingutus, mis näitab, et ühtsuses on jõud. Kui pingutame Eestis suurte asjade nimel üheskoos, võime jõuda väga kaugele.

Satelliidist ehk isegi enam avaldab muljet viis, kuidas idee on küpsenud ja ellu viidud, kuidas see on pannud särama tudengite silmad ja julgustanud neid suurelt mõtlema. Kui hindate vastukaja ühiskonnas, kui palju on mõistetud selle sügavamaid hariduslikke eesmärke ja soovi panustada kogu ühiskonna edusse?

Umbes samal ajal, kui EstCube valmis sai, algas Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva aasta. Kui meil oli päevakorras küsimus, kas peaksime pühendama EstCube’i stardi kodumaa juubelile, olid nii Eestist pärit tudengid kui ka külalistudengid kõik ühel meelel, et see on hea idee. Tudengid näitasid sellega suhtumist, et satelliit ei ole ainult meie isiklik kätetöö, vaid panus oma riigi arengusse.

Kui mõelda, mis on elus oluline ja kuhu peaksime Eestis sihid seadma, et meie riik oleks meie järeltulijatele endiselt kõige parem koht elamiseks, siis tundub mulle, et võiks aluseks võtta sellise loogika: Eestil läheb hästi, kui inimkonnal läheb hästi, kui Euroopa Liidul läheb hästi, kui meie naabritel läheb hästi. See tähendab, et kui teeme Eestis pigem selliseid asju, mis toetavad kogu inimkonna arengut, Euroopa Liidu arengut ja mida saame jagada oma naabritega, siis on see areng, mis ei saa minna valesti. See on tee, mis loob jätkusuutlikult paremat elu järeltulevatele põlvedele.

Oma väikeses Eestis ei saa me anda maailmale suuri masinaid või loodusvarasid, aga saame panustada teadmiste ja oskustega. Selle aluseks on hea haridussüsteem. Kui vaatame, kui häid tulemusi meie noored PISA testides näitavad, võime öelda, et see ongi meie loodusvara. Inimressurss ongi maailma kõige väärtuslikum loodusvara. Targad inimesed.

Kui suudame Eestis järeltulevaid põlvi koolitada nii, et nad on targad, nutikad ja osavad, siis teevadki nad inimkonna ja Euroopa jaoks suuri asju. Eesti ainult võidab sellest. See on üks põhjus, miks on Eesti ühiskond meie satelliidi nii hästi vastu võtnud. Sest selles ei ole isekust, projekt on kogu aeg olnud koostöö Eesti ülikoolide vahel, riikide vahel, õilsa eesmärgi nimel.

PISA tulemused on küll head, aga uuringud näitavad samas, et lapsed on koolis õnnetud. Kus on meie hariduse ketis nõrgad lülid?

Me saame alati olla paremad. See ei ole ainult riigi, rahvuse, haridussüsteemi omapära, et peame uskuma arengusse: kui tahame paremaks saada, usume sellesse ja selle nimel sihipäraselt tegutseme, siis peaaegu vältimatult saamegi paremaks. Kui usume, et meie haridussüsteem on väga hea, ja jääme lihtsalt loorberitele puhkama, siis varsti see ei ole enam väga hea. Tekib stagnatsioon. Me ei saa Eestis endale stagnatsooni lubada, seega on tore, kui otsime kogu aeg paremat. See ei ole vingumine selle üle, mis meil on, vaid arenguvõimaluste otsimine.

Meie haridussüsteemi, nagu ka kogu Eesti suurim pidur, nõrgim lüli ongi ehk usu vähesus. Kui me usuksime veel rohkem, tahaksime teha oma kodumaaga suuri tegusid, siis töötaksime palju tõhusamalt ja oleksime õnnelikumad. Puuduste üle virisemise võiksime muundada tulevikupüüdlusteks.

EstCube’i projekt langeb just aega, mil aina sagedamini on hakatud rääkima, et pärast jõulisi reforme, tehnoloogiapöördeid ja Euroopa Liitu jõudmist hakkavad eestlased kaotama ühist eesmärki, julgust teha suuri asju. Kindlasti on EstCube leidnud sooja vastuvõttu ka tänu sellele, et tegu on suure, ambitsioonika ja värske ettevõtmisega, mis ühtlasi kosutab rahvuse eneseuhkust. Ent kurtmine ühist pingutust nõudva sihi puudumise üle jätkub. Viimati pakkus riigikogu esimees Ene Ergma Eesti järgmiseks suureks eesmärgiks Rail Balticut. Kas ja milliseid ambitsioonikaid eesmärke oleks meil tarvis?

Mina ei ole poliitik ja seepärast võin puhtast südamest väljendada usku, et Eesti võib olla väga tubli, uhke, kuulus riik ja rahvas, kui me ühiselt pingutame. Loodan, et minu suust ei kõla see nagu eneseupitamine või valimisloosung, sest mul ei ole tarvis valimisloosungeid esitada. Minu meelest suudame ainult niimoodi mõeldes oma riigi ja rahva säilitada. Siis ei jookse me laiali lihtsama elu peale. (Mis on teisalt mõistetav, kui mõnel pool on miinimumpalk juba hea sissetulek. Siis on arusaadav, miks suured lennukad loosungid inimesi kaasa ei tõmba.) See on olukord, mille muutmise nimel peaksime panustama kõik, kes suudavad.

Usk on esimene asi, usk helgesse tulevikku. Ainult usust ei ela, teeme ka tegusid. EstCube on üks näide sellistest tegudest, kus inimesed tulevad kokku, panustavad palju aega, pühendumist, et teha suurt asja, millest pole kasu mitte ainult Eestile, vaid kogu maailmale. Neid ettevõtmisi on Eestis kindlasti palju, EstCube lihtsalt paistab hästi silma.

Võrdleme kohaliku tähtsusega raudteeprojekti maailma teadusesse panustava EstCube’i projektiga. Võib-olla üks EstCube’i omapära ongi, et me ei küsi, mida me selle eest saame, vaid pakume, tahame anda. Kui me kogu aeg ootame, et keegi meie eest otsustaks, planeeriks, hea töökoha annaks, ei jõua me kuskile.

Usun, et järjest rohkem Eesti inimesi saab aru, et ühiskonnas peavad kõik olema tegijad, arenema ise ja aitama teisi. Mida kaugemale arened ise, seda rohkem oled võimeline teisi aitama. Kõik suured ühised väljakutsed, mis toetavad seda tüüpi ühiskondlikku mõtteviisi, on kindlasti need, mida on vaja Eesti arengu kiirendamiseks.

Raudteeprojekt on lihtsalt liiga riigisisene. Rail Balticust on kasu ainult meile enestele – mis on ka muidugi tore –, aga inspireerivaks ideeks on vaja midagi, mis tekitab uhkust eestlaseks olemise üle, kuna Eesti on andnud maailmale selle või tolle suure asja.

Olete muu hulgas Tartu Ülikooli õppimise ja õpetamise arenduskeskuse juht ja püüate tuua kõrgkooli rohkem lähenemist, mis süstiks noortesse sedasama andmise, mitte ootamise ideed. EstCube’i meeskonda vaadates näeb sedasama ambitsioonikat, särasilmset hoiakut. Kui kaugel meie ülikooliharidus sellest eesmärgist on?

Ma arvan, et Eestil on lootust. Vähemalt Tartu Ülikooli, mille tudengeid tunnen lähemalt, tulevad igal aastal särasilmsed noored, kes tahavad teha elus suuri asju. Mõned neist satuvad raskustesse – tahaks küll asju teha, aga lihtsamalt – ja kukuvad välja. Aga seda seltskonda, kes alles jääb, hakkab kujundama ülikooli haridussüsteem. Õppimise ja õpetamise arenduskeskuse roll on aidata õppejõududel õpetada nii, et särasilmsus ei kaoks tuima tuupimisse, vaid kasvaks. Et tudengid tunneks, et nad osa õppimisprotsessist, nad ei õpi teiste jaoks, vaid koos teistega suuremaks eesmärgiks. Sellist mõtteviisi saab õpetamise kaudu toetada ja arendada.

Ennekõike tähendab see õpetajale aktiivõpet, aktiivset kaasamist. Meil peab kindlasti vähemaks jääma klassikalist loengut ja rohkem tulema praktilist isetegemist, kus initsiatiiv õppimiseks tuleb tudengilt endalt. Selle poolest on EstCube väga hea haridusprojekti näide, mille jaoks ei ole riigis isegi pädevaid erialaseid juhendajaid.

Tudengid peavad ise teadmise üles leidma, otsima mööda maailma taga inimesi, kes oskavad üht või teist asja teha. Nende otsingute käigus arenevad nad kõige kiiremini. Usun, et EstCube’i tudengite hulgas on mitu tulevast Postimehe aasta inimest või maailmatasemel teadlast või president või peaminister.

Lisaks Postimehele on teid ja tudengisatelliiti tunnustanud mitmed ühendused. Mida need auhinnad ja tiitlid teile tähendavad?

Kõik EstCube’i saadud auhinnad on väga väärtuslikud. Ennekõike sellepärast, et need on antud suure hulga inimeste arvamuse alusel. Mõnel puhul on valinud hulk eksperte, näiteks Postimehe toimetus, spetsialistid, kes jälgivad ja mõtestavad elu. Kui Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit kuulutas EstCube’i aasta teoks 2012, olid otsustajad meie projekti tudengite tulevased tööandjad. Rahvusringhäälingu portaali lugejad hääletasid EstCube’i aasta teoks. Nii eesti rahva kui ka ekspertide arvamus on mõlemad väga väärtuslikud, sest me püüdleme mõlemas suunas: et teeksime spetsialistide hinnangul arukaid asju ja et Eesti rahvas peaks seda oluliseks.

Milline võiks olla eduka Eesti koht maailmas?

Estonia, nagu stone, corner stone (ingl «kivi, nurgakivi» – toim). Miks ei võiks Eesti olla nurgakivi inimkonna arengus? Üks nurgakividest. Meil ei pea olema tugev armee, võib olla lihtsalt tahtmine panustada inimkonna arengusse. Kui meil see tahtmine on, siis muud ei ole vaja. Sellest lähtub kõik ülejäänu: noored õpivad paremini, neil on motivatsioon.

Meie väljakutse on, kas meie inimesed on sellised või ei ole. Praegu suures ulatuses ei ole. Praegu elavad paljud inimesed elu, kus brutopalk 320 eurot on juba korralik sissetulek. Sellises olukorras sa ei mõtle inimkonna peale. Aga majandus kasvab, ühel hetkel oleme nagu Rootsi või Soome. Ja siis on kaks teed. Üks tee on mõnus ja mugav stagnatsioon. Rootsi on ehk selles suunas läinud. Lapsed ei pea pingutama, motivatsioon kaob.

Kui Eesti läheb selles suunas, ei tule meist midagi. Eesti ainuke võimalus on kasvatada usku endasse, et Eesti on eriline, ongi üks väga hea koht elamiseks ja tegutsemiseks. See, et oleme väike, meil on vähe ressursse, on meie eelis. Peamegi olema targad. Kui seesama intervjuu aitaks noortel leida endas sädet teha tulevikus suuri asju, mitte leppida stagnatsiooniga, siis on eesmärk täidetud. See on olnud üks EstCube’i tähtsamaid eesmärke. Eesti noorte motivatsiooni edendamine võiks olla Eesti jaoks üks peamisi eesmärke.

Tagasi üles
Back