Teadustöö uurib geenide mõju alkoholitarbimisele

Tartu Ülikooli psühholoogiadoktorant Kariina Laasi kaitseb täna väitekirja «Neuropeptiid S ja vaimne tervis: NPS retseptori genotüübi ja keskkonna roll isiksuseomaduste ja psühhiaatriliste häirete kujunemisel».

FOTO: Margus Ansu

Uuritava geeni üks variant soodustab naistel ärevushäireid, teine variant aga meestel impulsiivust, leidis täna Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis doktoritööd kaitsev Kariina Laas (43). Nende iseloomujoontega saab ka seletada, miks võib  vastava geenivariandiga inimene suurema tõenäosusega hakata noorpõlves liigselt vägijooke tarvitama.

Lisaks võimenduvad nimetatud jooned ja neist tulenevad alkoholiprobleemid kasvukeskkonna mõjul. Naiste puhul oli tugeva mõjuga näiteks ebasoodsas perekeskkonnas kasvamine, mehi tõukas rohkem alkoholi poole impulsiivsus, mida oli võimendanud mõni noorpõlves läbi elatud stressirohke sündmus, näiteks koolikiusamine või lähedase haigus.

«Tegelikult on kõik omavahel loogiliselt seotud,» ütleb Laas, viidates iseloomuomadustele, läbielatud sündmustele ja võimalikele vaimsetele häiretele. Neid seoseid ta oma viiest teadusartiklist koosnevas töös näitabki, esmalt vaadeldes geenivariantide mõju meeleolu- ja tähelepanuhäiretele, seejärel alkoholi kuritarvitamisele ja ka unele.

Perekeskkonna mõju

Geen, mida Laas neis töödes vaatleb, reguleerib seda, kuidas suudavad närvirakud siduda ajus leiduvat molekuli nimega neuropeptiid S. See valgujupp mängib seniste uuringute põhjal suurt rolli inimeste ning teiste imetajate ärksuse ja ärevuse suunamisel.

Geenist on kaks varianti ehk alleeli, üks tähistusega A ja teine T. Tegu on geeniga, mille puhul saame ühe koopia emalt ja teise isalt, ning umbes pooltel meist on üks koopia A ja teine T. Ülejäänute seas on pooleks neid, kellel on mõlemad koopiad kas A või T. Ja just nende puhul tuleb geeni mõju selgemalt välja.

Varasemates uuringutes oli peamiselt vaadeldud kahe T-variandi mõju nende kandjale ja seostatud seda paanikahäirega. «Seda kiputi tõlgendama nii, et ju on T-variant igatepidi paha,» selgitab Laas.

Kasutades Eesti laste isiksuse, käitumise ja tervise pikaajalise uuringu andmeid, näitas teadlane, et mõlemal variandil on omad head ja vead. «Nende töödega oleme loonud rohkem tasakaalus pildi,» sõnab ta.

Seni uuritud T-variandi puhul näitas Laas oma töödes, et seda geenivarianti kandvate meeste seas esineb rohkem tähelepanuhäireid ning seda eriti siis, kui nende elus on olnud mõni stressirohkem sündmus.

«T-genotüübiga inimesed on impulsiivsemad, kuid impulsiivsus pole alati halb, teinekord on see ka edasiviiv jõud,» sõnab Laas. «Siiski on näidatud, et impulsiivsemad inimesed kipuvad rohkem alkoholi tarvitama, sest nende pidurid ei tööta nii hästi.»

A-genotüüpi kandvatel naistel tuleb aga sagedamini ette depressiooni või meeleoluhäireid, eriti siis, kui nad on kehvas perekeskkonnas kasvanud.

«Samas oli näha, et kui perekeskkond on hea, on neil naistel hoopis oluliselt kõrgem enesehinnang, nad on palju vähem ärevad ja neurootilised,» selgitab Laas.

«On näha, et käärid on suuremad ja see oleneb keskkonnast. Nad on keskkonnale vastuvõtlikumad, mis tähendab ühest küljest seda, et kehva keskkonna puhul on tagajärjed drastilisemad, aga ka seda, et hea keskkonna puhul on nende lend tõenäoliselt kõrgem,» lisab ta.

Huvitav on ka see, et kui alkoholi kuritarvitamise puhul mängivad noores eas meeste ja naiste puhul rolli erinevad geenivariandid, siis 25. eluaastaks kipub ka meeste puhul olulisemaks saama kahe A-variandi kokkusattumine.

«Praegu paistab, et kui kahe A-variandiga naistel tuleneb alkoholi liigtarbimine pigem ärevusega või meeleoluga toimetuleku vajadusest, siis kahe A-variandiga meeste puhul on tegu pigem adaptiivse impulsiivsusega, mis tähendab suuremat tarbimist seoses sotsiaalse suhtlusega, näiteks sõpradega väljas käies,» räägib teadlane.

Töörühma uued proovikivid

Laasi sõnul ei ole doktoritööga selle geeni uurimine ammendatud, vaid töö jätkub ja tulekul on veelgi huvitavaid andmeid. Esialgu aitavad need tulemused siiski vaid paremini mõista, kuidas geenide ja keskkonna vastasmõju meid kujundab.

«Ilmselt annavad tulemused ka ravimitegijatele aimu, kuhupoole võib vaadata,» märgib Laas, «aga inimeste peal pole neuropeptiid S-i katsetatud ja ilmselt on see veel kaugel. Kuna tal on nii palju erinevaid füsioloogilisi efekte, on selge, et sellega kaasneb palju kõrvalnähte.»

Laasi juhendaja, Tartu Ülikooli professori Jaanus Harro sõnul on nende töörühm vaadelnud paarikümne geeni mõju inimese ajutegevusele ning seeläbi tema omadustele ja käitumisele. «Meid huvitab see, kuidas erinevat laadi ajuga inimesed toime tulevad või siis mitte,» lausub ta.

Lisaks püüab töörühm jälile saada, kuidas toimivad geenid teatud keskkonnatingimuste korral. «Võime julgelt öelda, et iga kompleksselt käitumist mõjustab vähemalt tuhat geeni. See, et üksikutel geenidel on teatud valimites üllatavalt suur efekt, just näitabki, et geenikeskkonna interaktsioonid on reeglina olulised,» räägib Harro.

Nii Harro kui ka Laas kinnitavad, et kellelgi ei maksa nüüd tormata endal nimetatud geeni uurima ning sellest arvata, nagu oleks nad seetõttu määratud näiteks meeleoluhäirete või alkoholismi all kannatama.

«Kuigi teadus on näidanud, et inimestel on loomupärased kalduvused, ei maksa õppimise osa ära unustada,» rõhutab Harro. «Kuigi geenid mõjustavad ajutalitlust, saame lapsest peale tagasisidet, kuidas keskkonnaga suhestume, ning inimesel on võime sellest õppida.»

Populaarne

Tagasi üles