Teadlane selgitab: mis paneb meie sisemise kella kiiremini tiksuma
Miks tundub Tartu inimestele aeglasem kui Tallinn?

Maria Tamm leidis oma doktoritööd tehes, et nii positiivne kui ka negatiivne emotsioon tekitavad erutusseisundi, mis panevad sisemise kella kiiremini tiksuma.

FOTO: Margus Ansu

Eksperimentaalpsühholoogia teadur Maria Tamm kaitseb tuleval nädalal Tartu Ülikoolis doktoritöö, mis kõneleb inimese sisemisest kellast, Postimees kasutas võimalust ja küsis Tammelt hulga lihtsaid küsimusi.

Nii, miks Tartu tundub inimestele aeglasem ja uimasem linn kui Tallinn?

Võib-olla siin elavadki aeglasema kellaga inimesed, kes liiguvad aeglasemalt ja teevad asju aeglasemalt.

Ja siis läheb sisemine kell ka aeglasemaks?

Hea küsimus, võibolla koonduvad kiirema sisemise kellaga inimesed sinna, kus on kiirem elutempo. Aeglasema kellaga inimesed otsivadki võibolla rahulikumat keskkonda.

Njah, ja siis nad tulevad Tallinnast siia ja räägivad, et kõik on siin nii aeglane ja inimesed on uimased.

Tõenäoliselt inimesed kõnnivad siin rohkem ilma autota, autosid on üldse vähem. Inimese sisemist kella saab kruttida kiiremaks või aeglasemaks ka siis, kui mõjutada seda teatud visuaalsete signaalidega, olgu see pilt või heli.

Miks siis, kui töö tähtaeg hakkab saabuma, tekkib tunne, et aeg liigub hirmus kiirelt? Kas sisemine kell reageerib välisele ja lükkab hoogu juurde?

Kui lähtuda kellamehhanismidest, siis usun, et mida lähemale tähtaeg tuleb, seda rohkem pöörate ka tähelepanu tegemist vajavale tööle.

Teaduses on sageli nii, et mõtlen täna, et peaks alustama, mõtlen ka homme, et peaks alustama. Ajakirjanik seisab lihtsalt fakti ees ja lugu peab ilmuma. Mulle meeldib töötada aja surve all. Ühel hetkel töötab aju nii kiiresti, et endalgi on hirm.

Eks see ole keskendumisvõime ja enda motiveerimise küsimus. Kui sa oled motiveeritud midagi tegema, siis tõmbab see ka rohkem tähelepanu ja nähtavasti sa töötled ka infot paremini. Aja surve puhul tulevad mängu juba individuaalsed eripärad – kui meelekindel on inimene ja kuidas ta ülesandeid lahendab.

Mulle tundub, et hommikul on aega palju, loen ajalehti ja mõnulen. Päeva peale hakkab tempo üles kruvima. Teen kell 16 ühe tunniga ära selle, mida teeksin hommikul neli tundi.

Eks see hommikune ja õhtune tempo ongi erinevad. Tasubki mõelda, kuhu sättida rohkem keskendumist vajavad tegevused ja kuhu näiteks need tegevused, mida sa teed automaatselt vähese tähelepanu kuluga.

Miks minnes kulub alati rohkem aega kui tulles? Näiteks Pärnusse või Tallinna sõites tundub mulle, et sõit kulgeb minnes oluliselt kauem kui tulles.

Aja hindamisel on oluline läbi töötatud informatsiooni hulk. Tagasi tulles pole enam nii palju informatsiooni, mille kallal aju töötab. Küsimus on selles, kas hindate läbitud aega tagantjärele või samal ajal, vahetult. Pigem tundub sõit pikk tagantjärele. Tagasi tulles on kõik juba tuttavlik ja ka teekond võib tunduda lühem – te töötlete vähem infot ja sestap tundubki, et teekond oli tühjem ja sestap ka lühem.

Miks on nii, et kriisisituatsioonides tajub inimene väga lühikesi hetki aeg luubis?

Kõneleme näiteks olukorrast, kui puutute pargis tervisejooksu tehes kokku kurja koeraga. Kui me räägime ohusituatsioonist, siis sel juhul ei pruugi sündmus päädida nii, nagu sina tahad. Selle kella nuppu ei vajuta sina kinni. Sisemine kell käib kriisis tohutu kiirusega, samas koguneb väga lühikese aja jooksul sinu eksistentsi seisukohalt väga olulisi impulsse. Tagantjärgi tundub, et sündmus, mis kestis viis sekundit, võttis tegelikult aega minuteid. Sisemine taktiseadja käib hirmu kogedes väga kiiresti ja sestap tundubki, et välised sündmused kulgevad aeglaselt.

Võiks ju võrrelda end sellises olukorras kärbsega – teie piitsahoop tundub talle nagu aeg luubis. Kärbsel on väga kiire ainevahetus ja tema jaoks tundub see piitsahoop ikka väga rahuliku kulgemisena.

Osa inimestest on flegmaatikud ja mulle tundub, et nad on nii uimased, et see on lihtsalt kohutav! Mul on tõsine kahtlus, et nende sisemine kell töötab aeglasemalt kui minul. Äkki see on seotud vererõhuga – kõrgem vererõhk tingib kiirema mõtlemise?

Huvitav küsimus. Leidsime oma uuringus küll seoseid erinevate psühholoogiliste näitajatega, kehaliste näitudega oli seoseid vähem.

Aga flegmadel on vist sageli madal vererõhk. Selline on minu teaduse tase.

Mm... Kui nüüd üldse sellist meelevaldset liigitamist kasutada, siis mina näiteks ei pea ennast flegmaatikuks, aga mul on väga madal vererõhk. On leitud küll seoseid dopamiinisüsteemi aktiivsusega ajus. Dopamiini seostatakse liigutustegevuse ja motivatsioonilise tegevusega. Rottide peal on küll näidatud, et dopamiiniretseptorite aktiivsus aju teatud piirkondades mõjutab roti käitumist ajas. Mõjub nagu kellavärk!

Kuidas te seda oma doktoritööd ikkagi tegite ja sisemist kella mõõtsite – kiusasite laborihiiri?

Ei, kiusasime täitsa korralikke inimesi. Tegelikult oli meil koostöös kaitseväega suurem projekt, mille käigus meid huvitas nii kehalise kui vaimse töövõime optimeerimine kuumas kliimas. Kui Eestiski tulevad esimesed kuumad suveilmad, siis on alul väga raske olla, ent hiljem harjub sellega. Tahtsime teada, mis ikkagi täpsemalt inimese kehas ja peas juhtub.

Kliimakambris viisime muu hulgas läbi ka ajataju ülesande. Kambris oli 42-kraadine kuiv kliima ja noored mehed kõndisid jooksulindil seni, kuni jaksasid. Sellal kui ta kõndis, luges ta ka sekundeid. Nad lugesid sekundeid kiiremini kui stopper tegelikult näitas. Pärast kümmet minutit kõndimist oli näha, et nad hakkasid aega järjest kiiremini mõõtma. Sisemine taktiseade läks kiiremaks, sest tõusis ka inimese kehatemperatuur.

Äkki nad lugesid lihtsalt sellepärast kiiremini, et organism lootis, et piinarikas katse saab kiiremini läbi?

Varasemad uuringud räägivad tõesti keemilise kella olemasolust, mis on temperatuuritundlik. Aga meie leidsimegi, et isegi kui kiiremini lugemine oli seotud süvatemperatuuri tõusuga, siis tundus, et tegelikult oli olulisem siiski inimese subjektiivne enesetunne. Küsisime ka seda, kui väsinud on inimene ja leidsime, et aja tajumine on seotud suuresti inimese enesetundega.

Me ei saa rääkida ainult kehalisest või füsioloogilisest reaktsioonist temperatuurile, vaid oluline on ka lihtsalt väsimus kui emotsioon.

Emotsioon vahendab niisiis keha väsimust?

Just. Oli ka teine katse, otsustasime vaadata ka ajataju seoses emotsionaalse seisundiga ja kasutasime selleks pildimaterjali, et tekitada katsealustes teatud emotsionaalne seisund. Nad pidid lugema samamoodi sekundeid, aga neil oli silme ees kas väga positiivne või negatiivne pilt, olgu see siis liiklusõnnetuse ohver või erootilise sugemetega foto.

Ka emotsioonide puhul räägitakse sellest, et sisemine kell sõltub erutusseisundist. Nii negatiivne kui positiivne emotsioon peaks tekitama kehalise reaktsiooni, seeläbi hakkab kell kiiremini tiksuma. Mõlemad lähevad ju kõrge erutustaseme kategooriasse.

Leidsimegi, et negatiivne reaktsioon sellistele tähelepanu tõmbavatele piltidele on oluline ajamulje kujundamisel, ent erinevalt positiivsetest on nad seda vähem kui sekundiliste lühikeste intervallide puhul. Positiivsed reaktsioonid seevastu muudavad kiiremaks pikemaid ajaintervalle.

Inimese sisemine kell toimetab vist normaaloludes üsna 24-tunnise päriskella takti järgi, ehkki inimeseti esineb väikseid kõikumisi?

Üldiselt on see jah nii. Teatud hormoonid kehas järgivad meie tavapärast ööpäevarütmi. On muidugi kultuurpõhiseid erinevusi, näiteks see, kui kaua ja millal kuskil magatakse.

Kas see väline kell kuskil Raekoja platsil või mobiiltelefonis on konstrueeritud meie sisemiste kellade keskmise alusel või on meie sisemine kell hoopis teistsugune, ent allutatud vägisi välise kella diktatuurile?

Välised kellamehhanismid pandi paika ja siis leiti, et inimesel on ööpäevarütm ja ta suudab reageerida millisekundi täpsusega, mis puutub reaktsiooni kiirusse. Samas saadi aru, et inimesed on võimelised opereerima ka sekundi ja minuti ajaskaaladel.

Sisemist kella hakati uurima kõigepealt loomade peal ja nähti, et loomad suudavad ära õppida fikseeritud ajaintervalle – millal näiteks süüa antakse. Hakati vaatama, kas selline kell on ka inimesel. Kui me mõtleme nägemistajust või kuulmistajust, siis on meil selliseks tajumiseks väga konkreetsed organid, samas räägitakse ka ajatajust kui tajuprotsessist. Ajatajul selline organ puudub, mis ei tähenda sugugi, et ajataju puuduks.

Mil määral sõltub inimese vananemine tema sisemise kella tiksumise tempost?

Tihtipeale ütlevad keskealised inimesed, et vananedes läheb aeg väga kiirelt mööda. Tegelikult hinnatakse olemasoleva aja kulgu mineviku põhjal. Nad mõtlevad ajale tagasi. Inimesele tundub aeg kiiresti õhtusse minevat, kui ta teeb selle päeva jooksul palju.

Möödunut hinnates näevad inimesed, et esiteks on palju aega möödunud ja perspektiiv on teine. Kui me oleme laps, siis on kõik asjad uued, me õpime pidevalt uusi asju juurde, iga sündmus on unikaalne ja see on meile põnev. Me suudame neid sündmusi ka paremini eristada, kuna ajavahemik tagasivaatamiseks ja meenutamiseks on proportsionaalselt lühem. Kuna sündmusi tundub olevat palju, tundub ka lapsepõlv väga pika ja sisuka perioodina.

Vanema inimese jaoks ei ole enam kuigi palju uut ja igapäevased tööülesanded on tunduvad sarnased. Kuna tundub, et sündmusi on vähem, siis tundub ka, et aeg liigub kiiremini. Samas on ajataju selles kontekstis kujundatav ka inimese enda poolt – niisiis tasub oma aega sisustada erinevate tegevustega ning seeläbi aeglustub ka subjektiivne aja kulg.

Populaarne

Tagasi üles