Teadlased said tõendid, et surmajärgne eksistents võib olemas olla

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlased said tõendi, et surmajärgne eksistents võib olemas olla
Teadlased said tõendi, et surmajärgne eksistents võib olemas olla Foto: SCANPIX

Briti Southamptoni ülikooli teadlaste uuring näitas, et surmajärne eksistents võib olemas olla.

Teadlased said kindlad tõendid, et kui inimkeha tegevus lakkas ning isikul tuvastati kliiniline surm, siis teadlikkus ja enesetunnetus jäid alles, edastab The Telegraph.

Surm on osa elust, kuid seni puudusid kindlad tõendid, mis toimub inimesega surmajärgselt.

Surmajärgse eksistentsi ja kehast väljumise uuringus tõdeti, et inimene oli oma olekust teadlik pärast seda, kui organid, kaasa arvatud aju, lakkasid töötamast.

Teadusringkondades on seni surmajärgsesse eksistentsi skeptiliselt suhtutud ning seda on esoteerikute väljamõeldiseks peetud.

Southamptoni ülikooli teadlased uurisid surmajärgse elu võimalusi neli aastat. Uurimisalusteks oli rohkem kui 2000 inimest Suurbritannias, USAs ja Austrias, kellel oli südameseiskumine.

Nad leidsid, et 40 protsenti kogesid kliinilises surmas olles teadvusel olekut. Nende isikute süda saadi uuesti tööle.

Südameseiskumisega mees kirjeldas oma kehast väljumist ning vaatas oma elustamist pealt palati ühes nurgas olles.

57-aastane sotsiaaltöötaja oli kliinilises surmas kolm minutit. Tal oli meeles ta elustamise ajal juhtunu – medtöötajate tegevus, maisnate helid ja see, milline oli ruum.

«Meile teada olevalt ei saa aju töötada, kui süda on seiskunud. Kuid saime mitmest juhtumist kinnitust, et nii ei pruugi olla. Ajutöö ja teadvus jätkub tegelikult minuteid pärast südame seiskumist. Tavapäraselt arvatakse, et süda seiskub 20 – 30 sekundit pärast südametöö lõppu,» teatas uuringu juht Sam Parnia.

Ta lisas, et nimetatud patsient suutis detailselt kirjeldada oma elustamist. Kõige tähtsam fakt on aga see, et ta kuulis masina heli, mis tegi «piip» iga kolme minuti tagant. See andis uurijatele umbkaudse aja, mil süda peatus ning kui kaua ta oli kliinilises surmas ning millal süda jälle tööle hakkas.

«See juhtum kinnitas, et pärast südame seiskumist ei saabu automaatne surm, vaid inimene eksisteerib  oma tajudega edasi,» lausus uurija.

Uuritud 2060 südameseiskumisega patsiendist 330 jäid ellu ning neist 140 kogesid elustamise ajal kehast väljapool ja teadvusel olemist.

Iga viies elustatu tundis sügavat rahu, millist ta tavapäraselt ei olnud tundnud. Iga kolmas aga tundis kas aja aeglustumist või kiirenemist.

Osa nägid tunnelit ja heledat valgust, mis meenutas päikesepaistet. Oli ka neid, kes tundsid, et hakkavad nagu uppuma või sügavikku kukkuma.

13 protsenti tundis keha ja vaimu eraldumist. Sama suur protsent patsiente tundis enda suuremaks muutumist.

Parnia arvates on sama kogenud väga paljud inimesed maailmas, kuid nende uuring kinnitas selliste kogemuste olemasolu.

Samas on uurijaid, kes on selle suhtes ikka skeptilised ning nende arvates tuleks teha lisauuringuid selle tõestamiseks.

Kuid tõdeti, et Parnia tegi oma uuringuga siiski surmajärgse fenomeni mõistmisel suure sammu edasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles