Üks Eestist leitud kalakivistis aitas teadlastel välja selgitada, et suguühet järglaste saamiseks kasutavad elusolendid toimetasid maakeral palju varem kui seni arvati. Seksi pioneerideks võib lugeda umbes 385 miljoni aasta eest elanud rüükalu.
Eesti kala täiendas seksi ajalugu
23. oktoober 2014, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kummalise luust konksukese, millest sel nädalal ajakirjas Nature avaldatud artikkel alguse sai, leidis ligi 45 aastat tagasi TTÜ geoloogia instituudi teadur Elga Mark-Kurik.
Põlvamaal Leevi külast allavoolu Essi talu maadel asunud Võhandu jõe kaldajärsak peitis rohkesti kalaluid ning Devoni ajastu kalu otsinud Mark-Kurik leidis suure hulga paari sentimeetri pikkuseid välisskeleti plaadikesi. Nende omanikuks oli väike rüükala nimega Microbrachius.
«Ühele plaadikesele oli kinnitunud kummaline konksutaoline moodustis,» meenutas Mark-Kurik. «Sellele ei osanud ma omal ajal seletust anda. Oli võimalus, et tegemist on selle kala parema kõhuuime toega, kuid moodustise asend ega kuju ei meenutanud teiste rüükalade kõhuuime tuge.»
«Probleem leidis lahenduse alles möödunud aasta sügisel, kui geoloogia instituuti külastas tuntud Austraalia paleontoloog John Long,» lausus Mark-Kurik. Long oli sarnast konksu näinud mõnede teiste rüükalade rühma puhul, kelle emaskalade kehaõõnest leiti koguni embrüod. Seega sünnitasid need kalad elusaid maime ja konks kujutas endast ilmselt isaste suguelundit. «Varem oldi veendunud, et enamik rüükalu paljunes vaid kudemise teel,» selgitas Mark-Kurik.
Eestis veendus Long, et ka Mark-Kuriku leitud Microbrachius’e luu oli ilmselt sama otsatarbega, tehes siinsest leiust vanima teadaoleva suguühet kasutanud elusolendi. Valminud artikli lükkas ajakiri Nature aga tagasi.
«Üks probleeme oli materjali nappus – meie Essi eksemplar oli pisut katkine ning näha oli vaid luu ja selle küljes oleva konksu sisekülg,» kommenteeris Mark-Kurik Postimehele.
«Samal ajal asus esmaautor John Long paremat tõendusmaterjali otsima ja vaata imet – Šotimaa ühe vähe uuritud leiukoha kogudest tulid välja klasperitega (sperma ülekandmise elundiga – toim) eksemplarid ja emaskalade genitaalplaadid. Nüüd Nature’ toimetusega enam probleeme polnud ning lühikese ajaga läks artikkel trükki.»
«Ikka ja jälle üllatab asjaolu, kui vähe me siiski teame neist ürgsetest kaladest ning kui palju sõltume kalafossiilide leidudest ja nende säilivusest,» tõdes Mark-Kurik.
Rüükalad, kelle pead ja keha eesosa kattis luuplaatidest rüü, surid Devoni ajastu lõpus välja ning Mark-Kurik ei välista, et sisemine viljastumine võis selles oma osa mängida.
«See võis väga pika ajalõigu vältel mõjuda munade, see tähendab järglaste hulgale,» ütles ta.
85-aastase Mark-Kuriku varasemadki leiud on osutunud ainulaadseteks. 2009. aastal ilmus ajakirjas Nature artikkel, milles näidati, et Mark-Kuriku leitud kala Panderichthys’e uimed olid vahelüli arengus neljajalgsete loomade jäsemeteks.