Eesti vihmauss pääseb National Geographicusse

Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse vanemteadur Tarmo Timm koos 45-aastase vihmaussiga.

FOTO: Kristjan Teedema

Mida peaks tegema Nõia-Intsu Inga, et teda tuleks filmima võttegrupp Austraaliast? Maaülikooli limnoloogiakeskuses elab vihmauss, kellel polnud selleks vaja teha muud kui elada 45-aastaseks.

Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse vanemteadur Tarmo Timm võtab fotografeerimise tarbeks vihmaussi akvaariumist välja. «Ma loodan, et ta ikka veel tegutseb,» muretseb mees. Nüüd on vaja vastu pidada veel septembri lõpuni, mil Austraaliast saabuvad filmimehed.

Austraalia populaarteaduslike dokumentaalide tootja Gulliver Media valmistab National Geographicu ja ZDF/ARTE jaoks dokumentaalfilmi «The Worm Hunters». See juba aastaid loodav film on kõigi maailma vihmaussiuurijate – sealhulgas Timmi – jaoks suursündmus, sest esmakordselt jõuab ka nende teaduspanus laiema avalikkuse ette.

Teaduslik kurioosum

Timm võtab sõela, kallab muda sõela sisse, sõelub veidi ja välja ilmub uss. Paneb siis ussi puhtasse vette ja loomake hakkab vonklema. See ei ole mullas elav vihmauss – tema elab lõunapoolsemate maade veekogude mudas. Mõned vihmaussid on sellised.

Noore ja täisjõus ussina oli loomake poolteist korda pikem ja jämedam kui praegu, ja ka vingerdamislusti oli rohkem. «Eks ta vana ja väsinud ole,» tunnistab Timm. Uskuge mind – isegi vihmauss võib vana välja näha. «Vihmaussid võivad kasvada ja kahaneda – nad võivad lülisid juurde kasvatada, aga nad võivad saba ära visata. Kui nad vanaks ja kiduraks jäävad, siis lähevad nad ka peenemaks.»

Noormees Timm ei teadnud 1965. aastal Lätist Daugava jõemudast paari­kümmet Criodrilus lacuum’i nimelist vihmaussi korjates, et 2010. aastal elutseb üks neist Võrtsjärve-äärse limnoloogiakeskuse laboris edasi. «Juba siis oli see vihmauss vähemalt aasta vanune,» selgitab Timm. «Nüüd on tegu on teadusliku kurioosumiga.» Enamiku sellistest ussikestest pistavad kalad juba enne aastaseks saamist nahka.

Eakas vihmauss pole siiski ainus austraallaste saabumise põhjus, sest ka Timm ise on oma ala tippasjatundja. «Aga mina ei oleks üldse nende vaatevälja sattunud, kui minu loomaaias ei elaks üht ekstra vana ussi,» rääkis ta.

Timm uurib õigupoolest väheharjasusse, kelle sekka kuuluvad ka vihmaussid. Vihmaussiks nimetatakse igapäevakeeles sellist väheharjasusside eluvormi, kes on küllalt suured ja elavad valdavalt mullas. Üksikud elavad siiski ka veekogude mudas.

Kuuekümnendatel võeti vastloodud limnoloogiajaamas viisaastakuplaani kaladele elussööda masskasvatamise uurimine. Timm hakkas tegelema väheharjasussidega, sellal kui maja kõrvale rajati ka spetsiaalsed basseinid vesikirpude tarbeks. Vihmausside ja vesikirpude massiliseks kasvatamiseks ei läinud, aga viisaastakuplaan täitis oma peamise ja varjatud eesmärgi. Jaam sai endale basseinid kalade jaoks, kelle arvukuse suurendamise nimel elussööta kasvatati.

Selleks ajaks oli Timmil muljetavaldav väheharjasusside kollektsioon, mis hakkas ajapikku siiski kahanema, sedamööda kuidas väikestes akvaariumides elutsevad ussipopulatsioonid vanaduse kätte ära surid.

Esialgne pettumus

Kui teistesse liikidesse kuuluvad väheharjasussid suutsid elada heal juhul kümneaastaseks ja mõnel väga üksikul juhul kuni kahekümneseks, siis 1965. aastal Daugava jõest toodud Criodrilus lacuum’idega läks teisiti. Ometi suri selle loo peategelase üheksast esialgsest akvaariumikaaslasest viimane 1977. aastal ning nõnda igavleb vana uss viimased 23 aastat akvaariumis üksinda. Samas õnnestus ühel kohapeal kookonist tulnud ussil elada 34-aastaseks.

Kuidas Timm teada saab, et just see vihmauss on vähemalt 45-aastane? Ta sorteeris neli korda aastas vihmausside järglased välja ja jättis vaid vanad ussid mutta alles.

Esialgu valmistasid just Criodrilus lacuum’id Timmile paraja pettumuse, sest nad ei hakanud paljunema ja õnnestus saada vaid üksikuid järglasi.

Nüüd elavad viimased Timmi loomaaia asukad limnoloogiakeskuse akvaariumimajas. Varem oli vihmausse ja akvaariume palju, nüüd aga populatsioon hääbub. «Mul oli selliseid akvaariume kandvaid kandikuid kümneid, praegu aga ainult kaks veel,» rääkis Timm.

Timm tunnistab, et mujal maailmas ei tuleks aastakümnetepikkune vihmaussidega «mängimine» või «loomaaia pidamine» (nii ta ise ütleb) kõne alla. Seal on teadustegevus projektipõhine, tema sai aga Nõukogude aja viljastavates tingimustes muu töö kõrvalt aastakümneid oma töö ehk hobiga edasi tegeleda.

Äkki saab Timmi vihmauss isegi Guinnessi rekordite raamatusse? «Nii edev ma ei ole,» teatab ta. «Teaduskirjandusse on ta juba sisse läinud. Aga kui see film teostub, siis ehk saab ka rekordite raamatusse.»

Timm ise on juba 74-aastane. Kaua tema vihmauss veel vastu peab? «Ma ei tea, kaua ma ise siin elan ja kaua tema elab. Ma ei tea, kumb meist enne läheb,» lisab teadlane. «Tean seda, et minust vanemaks ta ilmselt ei saa – mina sündisin varem.»

Populaarne

Tagasi üles