Briti Antarktika uuringute keskuse, Nottinghami ülikooli ja teiste riikide 17 ülikooli uuringu kohaselt võisid Rooma impeeriumile saada saatuslikuks Põhja-Ameerika vulkaanide pursked, millest tekkinud tuhapilved mõjutasid Euroopa kliimat.
Vulkaanid andsid Rooma impeeriumile hoobi?
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
10. juuli 2015, 16:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
24. märtsil 536. aastal pKr muutus mandri-Euroopas taevas, kui sinna ilmusid rasked tuhakarva pilved, mis jäid sinna 18 kuuks, edastab The Telegraph.
Bütsantsi ajaloolase Prokopiose sõnul oli Päike siis sama nõrk nagu Kuu, tuues kaasa jaheda suve, palju lumesadu ning viljaikalduse.
Kolm aastat hiljem kordus sama, kuid lühemaajaliselt.
Päikese puudumine, jahedus ja viljaikaldus tõi kaasa nälja ning ka katku, mida tuntakse kui suurt Justinianuse katku. Katku tõttu suri kolmandik elanikkonnast ning see võis olla viimaseks löögiks hinge vaakunud Rooma impeeriumile.
Teadlaste arvates põhjustas suure impeeriumi huku rida Põhja-Ameerika vulkaanipurskeid, mille tõttu sattus atmosfääri suures koguses väävlit ja tuhka.
Vanade jääkihtide uurimine ja ajaloolised andmed näitasid, et Põhja-Ameerikas oli väga tugevad vulkaanipursked 535. aastal pKr või 536. aasta alguses pKr. Veel üks suur purse oli 539. aastal pKr.
Vulkaanide aktiivsus oli see, mis hävitas Vahemere äärsed kogukonnad. Pretoriaanist prefekt Cassidorus kirjutas, et Itaalias oli «talv talvetormideta, kevad soojata ja suvi kuumuseta».
Vulkaanituhast tekkinud kliimamuutus langetas õhutemperatuure, tõi kaasa kuivuse ja toidunappuse, mille tõttu hakkas levima katk, mis kestis 541. – 543. aastani pKr.
Katku tekkeajaks oli Rooma impeerium juba lagunemas ning seda hoopi enam üle elada ei suudetud.
«Meie uus uuring tõestas, et 536. aasta tumedate pilvede põhjustajaks Vahemere regioonis olid Põhja-Ameerika vulkaanipursked. Selle daatumi lähedasel ajal toimus vähemalt kaks võimsat vulkaanipurset,» teatas USA kõrbeuurimise keskuse teadlane Michael Sigl.
Ta lisas, et jahedamate temperatuuride tõttu jõudis vulkaanilisi osakesi atmosfääri ülakihtidesse ning need takistasid päikesekiirte jõudmist Maale.
«Vahemere piirkonnas lahvatas katk, mis kestis 541 – 543. Võib öelda, et toimus elanikkonna «detsimeerimine»,» nentis teadlane.
Uuring paljastas, et ajavahemikul 500 eKr kuni 1000 pKr oli 16 jahedat suve, millest 15 olid pärast vulkaanipurskeid ning nelja jaheda suve põhjustajaks olid Põhja-Ameerika vulkaanide pursked.
Teadlased uurisid oma teooria tõendamiseks Gröönimaalt ja Antarktikast võetud jääproove, mis tõendasid seda.
Lisaks töötas Yale`i ülikooli uurija Francis Ludlow koos Nottinghami ülikooli kolleegi Conor Kostickiga läbi hulga ajaloolisi dokumente, mis pärinesid Hiinast, Iraagist ja Euroopast.
Neis kirjeldatakse ebatavalisi atmosfääri- ja ilmanähtusi alates 254. aastast eKr. Nendeks on kahanenud päikesevalgus, päikese värvi muutumine ning sügavpunased päikeseloojangud.
Rooma impeerium jagunes kaheks 395. aastal ning tekkis Lääne-Rooma ja Ida-Rooma keisririik.
Lääne-Rooma lõpuks loetaks 476. aastat pKr, kui germaanlase kukutasid võimult viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse.
Ida-Rooma riik ehk Bütsants kestis kuni 1453. aastani.