Video: teadlase arvates leidis ta Aleksander Suure isa jäänused

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hellenismi ajastust pärit kuju, mis kujutab Makedoonia kuningat Filippos II
Hellenismi ajastust pärit kuju, mis kujutab Makedoonia kuningat Filippos II Foto: Wikipedia.org

Kreeka teadlase arvates lahendas ta Makedoonia kuninga Aleksander Suure isa, kuningas Philippos II jäänuste saladuse.

Makedooniast hauakompleksist leitud luude analüüs olevat näidanud, et tegemist on Philippos IIga, edastab Live Science.

Jalaluul on näha rasket vigastust, mille tõttu selle luu omanik lonkas märgatavalt. Ajalooallikatest on teada, et nimetatud kuningas lonkas jalavigastuse tõttu.

Esmalt ei peetud skeletti Philippos II kuuluvaks ning mitme riigi teadlased vaidlesid selle üle.

Philippos II oli Makedoonia kuningas 359 – 336 eKr ning ta lõi tugeva kuningriigi, mida laiendas ta poeg Aleksander Suur. Ihukaitsja tappis ta ning mõrva asjaolud on seni ebaselged.

Osa ajaloolasi on veendunud, et see oli kättemaks ning ühel poolel olid kuninga homoarmukesed, kellel olid suured privileegid ning teisel poolel ülejäänud õukond.

Kuninga tapmine käivitas Makedoonia kuninglikus peres suure verevalamise.

Philippos II üks naistest Olympias, kes oli tulevase kuninga Aleksander Suure ema, tappis kuninga teise naise Kleopatra vastsündinud tütre ning sundis Kleopatrat enesetappu tegema.

Üks põlvkond hiljem, pärast Aleksander Suure surma, sai Makedoonia troonile tema poolvend Philippos III Arrhidaeus. Ta oli kuningas vaid tiitli poolest, sest vaimuhaiguse tõttu ei suutnud ta valitseda. Mehe varjus oli tegelikuks valitsejaks ta naine Eurydice.

317. aastal eKr lasi Aleksander Suure ema Olympias Philippos III ja ta naise tappa. Paar kuud hiljem kaevati nende surnukehad välja ning kremeeriti , et näidata järgmise kuninga võimu legitiimsust.

Kui arheoloogid leidsid Kreeka linna Vergina juurest  1970. aastatel matmiskompleksi, said nad aru, et tegemist on kuningliku matusepaigaga, kuid nad ei teadnud, kes sinna maetud on.

Matmispaiga esimest kambrit olid juba antiikajal külastanud hauaröövlid, kuid maetud olid alles. Lisaks jäi hauakambris silma seinamaaling, mis kujutas Persephone'i vägistamist. Teine kamber oli puutumata ning selles olid mehe ja naise jäänused, mille juures olid mitmed kallid hauapanused.

Kolmas hauakamber arvatakse kuuluvat Aleksander Suure pojale Aleksander IV-le.

Arvati, et paljude hauapanustega matmiskambris olid Philippos II ja Kleopatra. Uurijatel tekkis vaidlus poolpõlenud skelettide ümber.

Osa uurijaid arvas, et matusekambris on Philippos III ja Eurydice, teised aga, et Filippos II ja Kleopatra.

Teadlased vaidlesid selle üle aastakümneid ning sellest kujunes kahe rivaalitseva poole vahel poliitiline küsimus.

Kreeka Traakia Demokritose ülikooli teadlane Antonis Bartsiokas otsustas siis läheneda probleemile teise nurga alt ja uuris mitte teisest hauast leitud jäänuseid, vaid keskendus ülejäänud  jäänustele.  

Tema analüüs näitas, et esimeses matmispaigas oli mees, kes suri 40. eluaastates ning ta oli 180-sentimeetrine, mis oli antiikajal väga pikk kasv.

Hauas olnud naine suri 18-aastasena ning tema kasv oli 165 sentimeetrit. Hauas olid ka 1- 3-nädalase lapse jäänused.

Leid kajastab ajalooandmeid Philippos II, ta naise Kleopatra ja nende vastsündinud tütre kohta.

Kuid kõige tähtsam ja kõnekam fakt oli meheluustikul leiduv põlvevigastus.

Mehe  põlveliiges oli 79-kraadises asendis, mille tõttu tema omanik oli sunnitud lonkama. Põlves oleva augu põhjustas suure tõenäosusega seda läbinud viskerelv ehk oda.  

Teada on, et Philippos II sai põlvevigastuse 345. aastal eKr peetud lahingus ning ülejäänud elu ta lonkas.

Bartsiokase sõnul tõi see vigastus talle kohe meelde, mida antiikajaloolased Philippos II kohta kirjutasid.

Ta tegi Ateenas uurimislaboris katse, milles palus kahel keskealisel mehel seista ühel jalal ning teise jala varbad tohtisid vaevu maad puudutada. Nende põlv oli 72-kraadise ja 80-kraadise nurga all.

See katse tõestas, et Philippos II liikus põlvevigastuse tõttu raskustega. Ta sai hobusega ratsutada, kuid tal oli raskusi lähivõitluses mees mehe vastu.

«See vigastus selgitab ka asjaolu, miks Philippos II ei suutnud salamõrvaritele vastu astuda. Vigastatud jala tõttu oli ta liikumine piiratud ning ta tasakaal habras,» nentis ajaloolane.

Kui Philippos II, ta naine ja laps on esimeses hauas, siis teises hauas peaks olema Philippos III ja tema naine.

Kas see avastus paneb ajalugu muutma, ei ole veel teada. Vergina hauakambrite leheküljel on seni teine haud märgitud Philippos II-le kuuluvaks ning samalaadselt klassifitseerib seda ka UNESCO.

Osa teadlasi on Bartsiokase teooria suhtes kriitilised ning nende sõnul olid esimeses hauakambris mitte täiskasvanud mehe ja naise ning imiku jäänused, vaid kaks täiskasvanut, teismeline, loode  ning kolm vastsündinut.

Seega ei pruugi Aleksander Suure isa mõistatus ikka lahendatud olla, sest Vergina leidude uurimised jätkuvad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles