Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC) koos Maailma Terviseorganisatsiooniga (WHO) avaldas raporti, mille kohaselt on punase ja töödeldud liha söömine sama ohtlik kui suitsetamine.
Kas lihasöömine ohustas juba kiviaja inimesi?
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
27. oktoober 2015, 12:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohe kerkis üles küsimus, kas punane liha oli ohtlik ka kiviajal elanud inimestele, sest siis söödi liha isegi toorelt ja pooltoorelt, kirjutab Discovery News.
Arheloogilised leiud on näidanud, et iidsetes kultuurides tarbiti liha, kuid tollased valmistamisviisid erinevad tänapäevastest nagu öö ja päev.
USAs Californias asuva toidutehnoloogia ja -uuringute keskuse teatel ei olnud punase liha söömine iidsel ajal ohuks väga lihtsal põhjusel.
«Punase liha söömine ja vähk ei olnud siis probleemiks, kuna inimeste eluiga oli võrdlemisi lühike. Nad surid enne, kui haigus oleks saanud tekkida,» selgitas toiduteadlane Carl Winter.
USA vähiuuringute keskuse teadlase Susan Gapsturi sõnul peab Winteri seisukoht paika, sest lihasöömistest tingitud vähk tekib tavaliselt hilisemas elueas, mitte niivõrd noorena.
Küttide-korilaste elustiil oli selline, et nad kõikusid söögi ülekülluse ja nälgimise vahel ning nad liikusid palju.
Oli üsna tavaline, et kütid ajasid saaklooma taga mitu päeva ning kui loom kätte saadi, siis jätkus lihast pikaks ajaks. Pärast seda võis aga olla toiduga kitsas, kuna ei tabatud looma.
Uurijate sõnul jagati saaklooma kogukonna vahel võrdselt ja tegelik lihakogus, mida iga liige sõi võis olla võrdlemisi väike. Samuti mängis rolli pidev liikumine, mille tõttu oli seedeprotsess kiire ning jahiteekonnal söödi taimi.
Teadlased lisasid, et tänapäeval söövad regulaarselt treenivad inimesed mittetreenivatega võrreldes rohkem puu- ja juurvilju.
Tänapäeval elab kütte-korilasi, kes on Hadza hõimu liikmed, Aafrikas Tansaanias ning nende menüü on 53 protsendi ulatuses taimne, 32 protsendi ulatuses loomne ja 15 protsendi ulatuses on selles metsmesilaste mett.
Hadza hõim liigub palju ning reisiteekonnal toituvad nad loodussaadustest.
Tähtsaks faktoriks on see, kuidas liha valmistatakse. Prantsuse teadlase Sabrina Kriefi teatel neandertallased keetsid liha lisades maitsetaimi. Keedusesse pandi ka katki murtud luid, millest saadi maitsvat ja valgurikast luuüdi.
Iidsel ajal küpsetati liha ka kuumadel kividel ja maapinda tehtud augus, kuhu pandi sütele nahatüki sisse keeratud liha küpsema.
Oletatakse, et kauged esivanemad sõid rohkem kala, kuna kala oli lihtne püüda ja toiduks valmistada.
Inimevolutsiooni käigus on söödud kõike, mis söömiseks kõlblik on olnud ja ei ole kujunenud, et süüakse ainult kas liha, kala või taimset toitu.
«Väherasvased ja väheste süsivesikute või valkudega menüüd on tulnud ja läinud. Pigem on eelistatud menüüsid, kus kõik tähtsad komponendid on esindatud ehk toitumine on tasakaalus,» selgitasid toitumisteadlased.
Nad tõid esile ka niinimetatud Winston Churchilli efekti. Teada on, et Briti kunagine peaminister Churchill suitsetas ja tarbis alkoholi kogu oma täiskavanuelu, kuid elas ikkagi väga vanaks.
«Churchilli efekt näitab, et söömisest tingitud haiguste tekkimisel või mittetekkimisel mängivad geenid rolli. Teatud geenide tõttu vananevad ühed kiiremini ja teised aeglasemalt. Ühtedel tekib haigus, teistel mitte,» laususid teadlased.