Looduse kummalisus: loimur kaitseb end klaasistumisega
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
4. jaanuar 2016, 16:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mikroskoopilistel loimuritel ehk tardigraadidel on looduse poolt kaasa antud eriline omadus kaitsta end klaasistumisega.
Loimurid suudavad taluda kuni miinus 272-kraadist külmust, 151-kraadist kuumust ning ka kahjulik kiirgus ei tee neile mitte midagi, edastab Yle.
Selle mikroskoopilise looma üks erijooni on enda kuivuse eest kaitsmine, sest ta suudab ellu jääda ka siis, kui peaaegu kogu vedelik ta organismist kaob.
Kuivudes muutub ta nagu bioloogiliseks klaasiks, kus elu seisukohalt tähtsad valgud ja molekulid säilivad «magavas» olekus seni kuni keskkonnatingimused on piisavalt niisked, et need uuesti saaks «ellu ärgata».
USA Chicago ülikooli teadlased teatasid 2015. aasta septembris uuest klaasisarnasest ainest, mis tekib loimurite kuivades.
«Kui tekib kuivamisprotsess, moodustavad loimurid oma keha ümber «klaasist» kaitsekihi,» teatas nende loomade uurija Juan de Pablo.
USA Põhja-Carolina ülikooli uurijate teatel avastasid nad geenid, mis aitavad bioklaasi moodustamisele kaasa. Selle aine tekkes mängivad põhirolli IDP valgud.
Teadlaste katsed näitasid, et need loimurid, kellel oli vähem kuivamise eest kaitsvaid IDP valke, suutsid jahedas vastu pidada sama hästi, kui liigikaaslased, kellel oli rohkem IDP valke.
See näitas, et IDP valgud ei mõjuta, kuidas loimurid teistes stressiolukordades hakkama saavad.
Põhja-Carolina ülikooli teadlane Thomas Boothby arvas, et IDPd saab kasutada meditsiiniuuringutes ja farmaatsiatööstuses. Ravimite säilitamise kulutused langevad märgatavalt, kuid teatud ainete kuivumist saab takistada.
Wikipedia: Loimurid ehk tardigraadid (Tardigrada) on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad mikroskoopilised nelja paari lülistumata jalgadega loomad. Arvatakse, et fülogeneetiliselt on nad seotud lülijalgsetega. Loimureid on kirjeldatud üle 1000 liigi ja nad on levinud kõikjal maailmas.
Loimureid iseloomustas esmakordselt 1773. aastal Johann August Ephraim Goeze, nimetades neid «väikesteks veekarudeks» (saksa keeles kleiner Wasserbär).
Nimetuse Tardigrada andis neile itaalia bioloog Lazzaro Spallanzani, mis otsetõlkes tähendab «aeglased liikujad» (loimurid).
Suguküpsed loimurid võivad kasvada kuni 1,5 millimeetri pikkuseks, väikseimad on alla 0,1 millimeetrit. Äsja munast koorunud vastne võib olla väiksem kui 0,05 millimeetrit.