Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm seletab lihtsal moel, miks teadusesse investeerimine on ühiskonnale kasulik, et tipptasemel fundamentaaluuringud pole pelk uudishimu rahuldamine, vaid just neist lähtub praktiline kasu ning et teadusest kasu saamiseks peab tark ja usaldav olema ühiskonna enamik.
Peaminister Taavi Rõivas on möödunud jõulust alates paaril korral avalikult lubanud, et valitsus astub konkreetseid samme jõudmaks tagasi vahepeal kaotatud tasemele, kus teadus- ja arendustegevuse avalikust sektorist rahastamine moodustab ühe protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Nii on valitsusele soovitanud ka teadus- ja arendusnõukogu ning peab hädavajalikuks haridus- ja teadusministeerium.
Samas on täiesti põhjendatud ka küsimus, milleks on teadusele raha vaja ja mida me ühiskonnana selle eest saame. Kas investeering teadusesse on ühiskonnale kulu või tulu koht? Kui tulu, siis millal, kuidas ja kellele see laekub? Milline on ülikoolide – seal sünnib ülekaalukalt enamik Eesti teadusest – ühiskondlik-majanduslik mõju? Vaatleme neid lihtsaid küsimusi konkreetsete andmete ja näidete abil. Järgnevalt kuus head põhjust, miks investeerida teadusesse.
1. Teadus loob ülikoolihariduse aluse.
Eestis on teaduse kodu ülikoolides. Väheste eranditega, mida teadus- ja arendusnõukogu soovitab veelgi vähendada. Teadus on see, mis õpetab ülikoolis noori uue ja senisest erineva avastamisele. Haritud ja innovaatilise mõtteviisiga spetsialistid on kahtluseta kõige tähtsam panus, mida ülikoolid ühiskonnale, sealhulgas majandusele annavad. Kõik muu hea tuleb pärast seda. Igasuguse akadeemilise loometöö tulemused – teadusartiklid, patendid, ettevõtluslepingud, kunsti- ja seadusloome –iseloomustavad ülikooli ja töötajate kvaliteeti ning see peab olema võimalikust parim. Väga hea haridusega noor võib maailma muuta rohkem kui mistahes teadusartikkel, litsents või patent. Aga selliseks on võimalik kasvada keskkonnas, kus on palju ideid, mida teadusartiklites avaldada või patenteerida. Järelikult on investeering ülikooli teadusesse ühtlasi investeering tulevastesse ühiskonna liidritesse.
2. Teadusesse investeerimine on ühiskonnale otseses mõttes kasumlik.
Meeldib see teadlastele või mitte, aga teaduse ühiskondlikku mõju mõõdetakse üha vähem nn puhta teadusliku tulemuse ehk teadusartiklite ja neile viitamise alusel, vaid järjest rohkem võimes täita avaliku sektori ja ettevõtluse tellimustöid. Viimane on mõõdetav rahas ja selle kohta on olemas andmed. Näiteks järeldas Euroopa Liidu hiljuti lõppenud teadus- ja arendustegevuse 7. raamprogrammi tulemuste analüüs, et iga teadustegevusse investeeritud euro toob järgneva 25 aasta jooksul tagasi otsese või kaudse mõjuna vähemalt 11 eurot. OECD riikide keskmine rahaliselt väljendatud teadustöö efektiivsus on veel suurem. 2012. aasta andmeil toob üks neis riikides baasteadusesse investeeritud dollar tagasi 20–100 dollarit ning sama investeering rakendusteadusesse 6–25 dollarit lisatulu SKTsse.
Eeldades, et teadlane on ettevõtlik ja valmis lahendama ettevõtluse probleeme, peame arvestama ka sellega, et ettevõtluslepingute lisatulu ei tohi jääda ainult teadlase ja tema labori käigushoidmise elupäästvale tasemele, vaid peab andma ka ettevõtlusele sarnase kasumi, mille teadlane investeerib oma kompetentsi kasvatamisse.
Teaduse ja tehnoloogia saavutuste rakendamisega kaasnev tulu ei sõltu ainult vaadeldava arenduse headusest või praktilisusest. Vaja on arvestada ka selle majandusliku mõjuga, mis tekib kahjude ja mõttetute kulude ärahoidmisest.
3. Teadus hoiab ära mittevajalikke kulutusi ja kahjusid.
Ameerika Ühendriikides on tõestatud, et iga tegevus, mis vähendab vähki suremust ühe protsendi võrra, hoiab kokku 500 miljonit dollarit aastas. Kui palju aitaks Eesti tulevikukulutusi vähendada professor Irja Lutsari töörühma HIVga nakatumise vanuse määramise meetod, mille arendus ootab rahastaja heakskiitu?
Või teine näide: tulevaks aastaks on prognoositav globaalne arvutitarkvara koguväärtus 150 miljardit dollarit, kuid küberrünnakutest tulenev hinnanguline kahju on juba praegu üle triljoni dollari ehk seitse korda suurem.
Näiteid, kus praegune investeering vähendaks tuleviku kahjusid, on paljudelt teistelt aladelt. Kõigil neil on üks ühine joon: võimalikud lahendusteed ei ole käsitöönduslikult sirgjoonelised, vaid eeldavad lähtumist teaduslikult põhjendatud arendustest.
Iga uuenduse vastuvõtt ühiskonnas sõltub usaldusest selle vastu, olgu see uus ravivõte, uus e-tehnoloogia, uus koolisüsteem. Avalik sektor on kohustatud hoolitsema side-, õigus-, korrakaitse- jne teenuste eest ka siis, kui mingi osa ühiskonnast ei usalda ega kasuta mobiiltelefoni, pangakaarti, e-posti, ID-kaarti ja e-riigi teenuseid. Järelikult sõltub uute tehnoloogiate rakendamise majandusliku mõju ulatus sellest, kui suure osa ühiskonnast saame neid kasutama. Kui paljudel meist on võimalus distantsilt optimeerida oma kodu ja suvila energiakasutust? Või linnal tänavavalgustust? Ja kui seda hakatakse tegema hulgi, siis kuidas see mõjutaks soojatootjate ning elektrivarustajate praegust majandusmudelit? Tehnoloogia areng võib mõne majandussektori jaoks olla ka destruktiivne ning töökohti ja sissetulekuid kaotav. Nagu Uber taksonduses või kodumajutus hotellinduses. Kiirelt väheneva töötajaskonnaga Eestile on töökohti kaotavad tehnoloogiad pigem võimalus kui oht.
4. Majandusliku mõjuga rakendused sünnivad alusteadusest.
On eksiarvamus, et kõik fundamentaalteadlased soovivad tegelda teadusega ainult uudishimu rahuldamiseks – tegelikult on uudishimu enamasti seotud reaalsete probleemide lahendamise sooviga. See, kuidas me tänapäeval töötame, sööme, reisime ja hoolitseme tervise eest, tugineb viimase sajandi fundamentaalteaduslikele tulemustele termodünaamikas, mikrobioloogias, kvantmehaanikas, keemias ja arvutiteaduses.
Eesti teadusülikoolides on 2/3 ettevõtete tellimustöödest suhteliselt väikese osa, kuid ka fundamentaalteadustes tipptasemel olevate teadlaste käes. Professorid Alvo Aablo, Enn Lust, Maarja Kruusmaa, Mart Ustav, Jaak Vilo, Valter Lang, Vahur Oja, Ülle Jaakma, Jarek Kurnitski on näited tippteadlastest, kes on ühtlasi suurimate ettevõtluslepingute täitjad. See tõestab ka Eesti näitel, et ettevõtlusele või avalikule sektorile lühivaates vajalikud rakendusuuringud sünnivad eelkõige seal, kus tegijaiks on tugevad teadlased või nende juhitavad töörühmad.
Kui kodumaine näide kõiki ei veena, siis sama küsimus ka välisvaates. 2014. aastal soovis USA Kongress ülevaadet, mida saab riik vastu iga-aastase 60 miljardi mittesõjalise teadusinvesteeringu eest. Uuring telliti USA teaduste akadeemialt ja selle kõige olulisem järeldus oli: Kui te olete mures teaduse panuse pärast majandusse, siis ärge keskenduge liiga teaduse majanduslikule mõjule. Keskenduge tipptasemel alusteaduslike töörühmade toetamisele ja teaduse majanduslik mõju tuleb iseenesest.
5. Teadus loob kogu ühiskonna innovatsiooni aluse.
Innovaatiline on teha asju targemini, kui seni on osatud. Avaliku raha eest tehtud teaduse tulemused muutuvad kiiresti ja vältimatult kõigile kättesaadavaks hüveks. Teadustöö tulemusi saavad arenduse ja innovatsiooni eesmärkidel ära kasutada kõik, kes on võimelised neist aru saama ja enda huvides rakendama. Praegu kasutab 2/3 maailma rahvastikust mobiilseid sidevahendeid, mis tähendab, et need on laiemalt levinud kui näiteks pangateenused. Teoreetiliselt on see 2/3 inimestest võimelised veebist leidma ja kasutama innovatsiooniks teaduse tulemusi, kui vaid haridus lubaks. Seega, mida targem ja haritum on rahvas, seda innovaatilisem saab ta objektiivselt võttes olla. Üksikud haritud targad, nagu olid 19. sajandil maa sool, tänapäeval kogu ühiskonna arengut vedada ei suuda.
6. Kõik tegelikult olulised probleemid on komplekssed ja neile pole lihtsaid lahendusi.
Kliimamuutused, energiavarustatus, vananev elanikkond, loodusressursside ammendumine, terrorism ja võõraviha, majandusliku ebavõrdsuse kasv – ükski neist pole leevendatav ühe-kahe teaduse tarkusega. Uutele tehnoloogiatele lisaks vajame eelkõige inimeste mõistvat suhtumist neisse ning teadmistele tuginevat usaldust. Kui inimesed ei usu, et geene sisaldavaid toiduaineid süüa on ohutu, et vaktsineerimine on tõhus viirushaiguste ennetaja, et tuumaenergeetika on ohutu ja keskkonnasäästlik energia tootmise viis ja et nutitelefoni valmistamiseks on vaja toota haruldasi muldmetalle, siis sellist uskmatut rahvakihti ei aita edasi ka parimad olemasolevad tehnoloogiad. Sellega oleme taas jõudnud ühiskonna ja inimese käitumist, hoiakuid, tundeid ja motiive selgitavate teaduste kui innovatsiooni ja arenguga vältimatult seotud uuringute vajalikkuse juurde. Suutmatus näiteks samasooliste kooselu või mõnesaja sõjapõgeniku tagant ära tunda tegelikult olulisi väljakutseid on suur ühiskonna, sealhulgas majanduslikku arengut pärssiv probleem ning vajab näpuga näitamise asemel tõsiteaduslikku lähenemist.