Korowaid: rahvas, kes elab puu otsas

FOTO: Repro

Uus-Guinea saarel elavad korowaid, kelle maiusroaks on puutõugud ja igapäevaseks tööriistaks kivikirves. Nad kõnnivad puutumatus džunglis ringi aadamaülikonnas. Rännumees Hendrik Relve käis Indoneesias korowai hõimu juures, kes elab 21. sajandil sõna otseses mõttes puu otsas.

Puupüüton – üks Uus-Guinea ohututest madudest.

FOTO: Hendrik Relve

Hiigelkasvuline ­putukas, keda korowai oma käsivarrel näitama tuli.

FOTO: Hendrik Relve

Putukad korowai naise kotikeses on mõeldud söömiseks.

FOTO: Hendrik Relve

Baii vibu laskmas.

FOTO: Hendrik Relve

Enamik Uus-Guinea metsade liblikaliike on haruldused, neid leidub vaid sellel saarel.

FOTO: Hendrik Relve

Saagojahu sisse peidetakse tõugud, pirukatainas rullitakse banaanilehte ja pannakse kuuma tuha sisse küpsema.

FOTO: Hendrik Relve

Saagotõuke peavad korowaid suureks maiuseks.

FOTO: Hendrik Relve

Korowai naine tõmbab saago töötlemisest puhates meeleldi piipu.

FOTO: Hendrik Relve

Baii langetab kivikirvega saagopalmi.

FOTO: Hendrik Relve

Loo autor korowaist sõbra Atiga, ligi 40-aastase mehega. Ati tähendab tõlkes noolt.

FOTO: Hendrik Relve

Ladvamaja on korowai perele ühtlasi kindlus.

FOTO: Hendrik Relve

Tsiviliseeritud ehk riietatud korowaid metssealiha küpsetamas.

FOTO: Hendrik Relve

Titeootel pereema rinnalapsega.

FOTO: Hendrik Relve

Rühm metsakorowaisid suhtlemas.

FOTO: Hendrik Relve

Rahvas, keda pole olemas

Ettevalmistused meie Paapua-ekspeditsiooniks, mis toimus kuu aega tagasi, 2010. aasta novembris, kestsid viis aastat. Nende pikkade aastate jooksul mõtlesin palju oma tegevuse eetilisele küljele. Mind piinas küsimus: milline on minu külaskäigust jääv jälg sellesse haprasse kultuuri ja keskkonda, mille olemasolust meil veel mõnikümmend aastat tagasi aimugi polnud?

Juureldes jõudsin seesmise kompromissini. Kui ma olen hoolas, tähelepanelik ja suhtun neisse inimestesse samasuguse respektiga, nagu olen õppinud retkedel Siberi, Aafrika ja Lõuna-Ameerika loodusrahvaste juurde, on mu jälg tähtsusetu võrreldes tõsiasjaga, et Indoneesia valitsusel on kindel plaan korowai kultuur lähematel aastakümnel olematuks muuta. Vahest on mu hoolikalt dokumenteeritud tähelepanekutest kellelgi hoopis tulevikus kasu.

Praegu, muide, puuduvad korowaidel igasugused kodanikuõigused. Indoneesia valitsus ei tea isegi seda, kui arvukas see rahvas on. Oletatakse, et Paapua metsades elab neid kokku umbes 3000 inimest. Võib arvata, et lähema 20 aasta jooksul sõidab Indoneesia valitsus selle rahva kultuurist piltlikult öeldes teerulliga üle. Juba ehitatakse esimest maanteed risti läbi korowaide alade. Valmimise järel kerkivad tee äärde muidugi asulad, poed, ilmuvad uusasukad.

Korowaid sattuvad tihedasse ja vahetusse kontakti tänapäeva tsivilisatsiooniga ning neist saab õige kiiresti n-ö pooltsiviliseeritud rahvas. Siberis, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas rännates olen selliseid rahvaid näinud – endisest metsarahvast saab haletsusväärne inimrühm, kelle vanad sidemed oma iidse kultuuriga on läbi lõigatud, kuid kes pole kohanenud ka tänapäeva eluga.

Neile sisendatakse, et nad on madalamat sorti inimesed, kes ei suudagi moodsas maailmas toime tulla. Ning nad hakkavad seda ka lõpuks ise uskuma. Koos eluviiside muutusega vajub päästmatult unustusse korowaide pärimus, nende ainulaadne ja ürgne kultuur.

Läbi teedeta džungli

Uus-Guinea on maailma suuruselt teine saar pärast Gröönimaad, ta pindala on 785 753 ruutkilomeetrit. Saare jagab looduslikult pooleks mäestik, administratiivselt on ta jaotatud Indoneesia ja Paapua Uus-Guinea vahel. Meie reisisiht oli Indoneesia Paapua, kus elab üle 600 rahva, kes kõnelevad eri keeli.

Kliima on mäetikualadel kuivem ja jahedam, kuid enamikus Indoneesia Paapuas, kus laiuvad madaliku vihmametsad, äärmiselt niiske ja palav. Ka siis kui ei saja, on õhk niiskusest küllastunud. Nagu omal nahal kogeda saime, oled sellises paigas liikudes enese higist ja õhuniiskusest juba tunniga läbimärg. Õhutemperatuur on aasta ringi üle 30 kraadi. Pisut meie lodumetsi meenutavates soistes metsades puuduvad teed, on vaid vaevumärgatavad rajad. Ning neid metsi peetakse ühtedeks maailma kõige haigusterikkamaks.

Meie retk Indoneesia Paapuas algab lennukiga ookeaniäärsest linnast Jayapurast. Lendame saare keskossa, Wamenasse. See on linnake keset Baliemi orgu, mis oma uskumatu seguga eksootilisest vanast Paapua kultuurist ning tänapäeva moodsast maailmast on tuttav ka mitmele eesti rännumehele. Edasi ootab meid lend Dekai võsalennuväljale, mis asub keset džunglit, ning pikk retk ühepuupaadis. Siis viimaks oleme jõudnud Mabuli, külasse keset vihmametsa, kus elavad nn tsiviliseeritud korowaid.

Mabul on üks tüüpilisi tsivilisatsiooni eelposte, mis ümbritsevad korowaide alasid. Indoneesia riik on siia ehitanud kiriku, kliiniku ja kooli. Tõsi, kliinikus pole arsti ega koolis õpetajat, sest kes siis ikka sellisesse pärapõrgusse tööle tahab tulla. Kuid kõigile  korowaidele, kes vabatahtlikult metsaelu siinse logelemise vastu vahetavad, maksab Indoneesia riik päris kopsakat tugiraha.

Tasapisi õpivad nad kandma riideid ja mõistma, et raha on hädavajalik ja lausa asendamatu vahend, kui tahad maailmas toime tulla. Nõnda, sammhaaval, korowaide tsiviliseerimine kulgebki.
Wamenast Mabuli tuleme neljakesi: mu sõber ja reiskaaslane Argo Scneider, paapua tõlk ja kokk. Siin organiseeritakse meile kandjate meeskond – 15 meest ja naist!

Algul tundub selline kandjate hulk vaid kahe ränduri tarbeks üle mõistuse suur. Kuid siis teeme väikese arvutuse. Kogu laagrivarustus ja toit tuleb meil endal kaasa võtta. Selleks et kanda kaheksa päeva varustust ja moona, peaks igaüks meist neljast selga võtma rohkem kui 30 kg kaaluva seljakoti.

Niiskes, soises ja palavas džunglis oleks see meie jaoks liig. Pealegi ei oskaks me teedeta metsas orienteeruda ega suudaks kontakti luua metsakorowaidega. Niisiis lepime pakutud kandjate hulgaga, mis meenutab juba mõnda 19. sajandi maadeavastaja ekspeditsiooni saatjaskonda. Vähemalt ei eksi me metsas ära ning saame vabalt suhelda metsakorowaidega, kes kõnelevad meie kandjatega sama keelt.

Juba esimesel retkepäeval saame selgeks, kui põrgulikult raske on siinses metsas liikuda. See on kord nii märg, et muda ulatub poolde säärde, kord nii rägane, et edasi pääseb vaid räga peale langetatud palki mööda. Ka üle jõgede, mis mõnikord meie teed tõkestavad ja on tihti kümne meetri laiused, saab vaid piki jõega risti langetatud puutüve.

Juba koolipõlvest olen vihanud võimlemistunde, eriti riistvõimlemist. Kuid siin teeme poomiharjutusi iga päev hommikust õhtuni. Esimesel matkapäeval arvan, et niikuinii sulpsan enne õhtut palgilt jõkke või väänan räga läbides välja jala. Kuid teadmine, et sellega oleks kogu reis minu jaoks lõppenud, paneb end kokku võtma.

Ja ennäe, kogu kaheksa päeva jooksul ei väärata ma kordagi. Kadedusega täheldan, et meie kandjate jaoks tähendavad õblukesed palgid hoopis kergendust. Sünnist saadik metsas paljajalu liikuma harjunud, kiirendavad nad puutüvel astudes tempo kahekordseks. Märkan, et korowai varbad on palgil liikudes harali. Ta otsekui klammerdub varvastega tüve külge.  

Metsakorowaid, keda otsimas oleme, peavad oma maaks umbes Eesti-suurust territooriumi. Nomaadidest küttide-korilastena rändavad nad oma ääretutes metsades pidevalt ringi. Mitte keegi ei tea, kus täpselt metsakorowai pere parajasti asub. Kui võõras rändur mõne nende onni lähistele satub, leiab ta selle tihti tühja olevat. Pererahvas on kahtlaste võõraste vältimiseks igaks juhuks metsa pagenud.

Õnneks meie siiski metsakorowaidega kohtume. Põhjuseks see, et retke on kaua ja põhjalikult ette valmistatud. Meie Mabulis elav kandjate juht oli meie tulekust nädalaid ette teadnud ning otsinud džunglis metsakorowaide peret, kelle eluviis oleks võimalikult traditsiooniline ja kes poleks valge inimesega iial elus varem kokku puutunud.

Viimaks oli ta kolme päevateekonna kaugusel Mabulist ühe sellise pere leidnud. Läbirääkimistel pereisaga, kelle nimi Baii, oli ta teinud pakkumise: «Kas tahate näha valgeid inimesi, nad on väga teistsugused ja iseäralikud.» Baii oli veidi kaalunud ja vastanud: «Tulgu pealegi, vaatame, millised nad on!»

Sinna, kokkulepitud paika me oma kurnava rännakuga viimaks jõuamegi. Tänu eeltööle võtab metsakorowaide pere meid heatahtlikult vastu. Elame siin mitu päeva ja õpime tundma selle rahva igapäevast elu.

Pereelu ladvamajas

Tavaliselt koosneb metsakorowai pere ligi kuuest liikmest: ema, isa, paar last ja vanavanemad. Väikelaste suremus on rohkete haiguste tõttu muide ligi 50 protsenti. Numbreid korowaid ei tunne ega oska seepärast öelda ka oma vanust. Siiski pakub meie paapuast tõlk, et näiteks Baii, kes näeb välja umbes nagu 60-aastane, on arvatavasti 40 ringis ning selle rahva mõistes juba vana mees.

Baii liigub väga vilkalt, tema keha on sitke ja lihaseline ja tema päka sees on auk, mis näib ulatuvat läbi jalalaba. Rängad elutingimused ja pidev füüsiline pingutus nõuavad ülihead vormi ja kulutavad inimese kiiresti läbi. Suurt üle 40 aasta metsakorowaide elu ei pidavatki küündima.

Korowai pere suhtub meisse algusest peale väga usaldavalt. Oma lihtsa avatusega mõjuvad nad natuke nagu suured lapsed. Fotoaparaadile ja videokaamerale ei pööra nad vähimatki tähelepanu, sest ei tea, mis asjad need on. Nende igapäevane elukorraldus on meie mõistes lõtv ja kaootiline.

Hommikuti magatakse, kaua isu on. Siis asub kes tahes pereliige süüa tegema ja kui toit valmis, kutsub kogu pere sööma. Siis vaadatakse, milline ilm ja tuju parajasti on. Kas oleks põhjust minna näiteks jahile-kalale või metsa söödavaid madusid, putukaid või juurikaid otsima. Või laseks päeva niisama nokitsedes õhtusse.

Korowaid elavad puu otsa ehitatud majades, mis asuvad umbes teise-kolmanda korruse kõrgusel. Maja põhi­sambaks on puutüvi, mille latv maha saetud, külgedelt on ehitis toestatud lattidega.

Majasamba ehk puutüve äralõigatud koht keset ladvamaja põrandat on leeasemeks, kus tihti põlemas lõke ja valmistatakse süüa. Majja ronimiseks kasutatakse latti, mille sisse on lõigatud piisavalt sügavad sälgud, et neisse saab asetada kas kolm varvast või jalaserva.

Turvalisuse tagamiseks, näiteks ööseks, tõmmatakse latt vahel üles. Umbes 200 meetri ulatuses ladvamaja (meie leiutatud eestikeelne sõna korowai maja tähistamiseks – H. R.) ümbert on mets lagedaks löödud. Nii on pidevalt hea ülevaade ümberringi toimuvast. Juba eemalt on näha, kas majale lähenemas sõber või vaenlane.

Vibu, nooled ja kivikirves iga päev kasutusel

Metsakorowaide igapäevaseks relvaks on suur vibu hulga pikkade nooltega. Nooleotsad on erinevad, väikestele ja suurtele loomadele, lindudele ja isegi kaladele. Viimasel juhul on see väikese harpuuni moodi. On ka inimese surmamiseks mõeldud nooli. Vibu pingutamine, nagu ise proovida saan, nõuab suurt füüsilist jõudu, nöör punutakse rotangpalmi tugevatest väätidest.

Tähtis igapäevane riist on kivikirves. Ma ei teagi maailmas rahvaid peale korowaide ja veel üksikute Uus-Guinea hõimude, kes praeguseni pruugiks iidset tööriista, mida inimkond üldiselt kasutas ammusel kiviajal, tuhandeid aastaid tagasi. Ühel päeval läheme Baiiga metsa, et teha katse.

Kui raske on kivikirvega puud langetada ? Baii saab ligi 15-sentimeetrise tüve läbiraiumisega hakkama üllatavalt kiiresti, nelja minutiga. Proovin ka ise ühte tüve läbi raiuda. Minu käes ei lähe see sama libedalt. On tunne, nagu tümitaksin tüve äärmiselt nüri raudkirvega. Viimaks lendab liaaniga seotud kirvepea varre otsast sootuks lendu ja Baii naerab laginal. Jah, kivikirvega töötamist peaks ikka õppima maast madalast!

Püha tõugusöömaaeg

Traditsiooniliselt elava korowai perekonna elupaiga määrab saagopalmide rohkus. Ladvamaja püstitatakse kusagile loodusliku saagosalu lähistele. Saagosalu juures elatakse seni, kuni palme jätkub. Kui need lõpuni ära kasutatud, kolitakse mujale, järgmise saagosalu juurde.

Saagopalmi säsi on pehme ja suhteliselt lihtsa menetlusega saadakse sellest tärklist, mis meenutab veidi eestimaist kartulijahu, kuid on magusam ja toitvam. Meil õnnestub näha, kuidas korowaid töötlesid nelja tunniga saago tüvest kahemeetrise tüki, millest jagus perele toidujahu paariks nädalaks. Kui jahu otsas, töödeldakse tüvest järgmine jupp.

Saagojahust valmistatakse väga mitut sorti küpsetisi ja muid toite. Seega on korowaidel igapäevane leib alati otse metsast võtta. Saagopalmid on andnud sellele rahvale elatist aastatuhandeid ning seetõttu on võrdlemisi muutumatuna püsinud ka rahva eluviis ja kultuur. Mine tea, ehk elaksime meiegi veel kiviajas, kui meie looduses mingi samasugune puu kasvaks?

Saagoküpsetistesse sobivad hästi palvetajaritsikad ja muud priskemat sorti putukad. Mekime seda ja leiame olevat täiesti söödava. Roog sarnaneb meie pekileivaga.

Hinnatuimaks maiuseks on aga saagotõugud. Nende saamiseks langetatakse eriti märga löntsikusse kolmeks kuuks saagopalm, mis kaetakse pealt tihedalt kinni, et metssead ligi ei pääseks ja maiust nahka ei paneks. Oleme tunnistajaks ühe sellise «pakendi» avamisele. Õhus hõljub rammus komposti ja sõnniku vahepealne lehk ning mehed ja naised muudkui nopivad kollakaid pöidlasuurusi tõuke, ühe kohaliku kärsakaliigi vastseid.

Tõuke süüakse nii toorelt, tuhas küpsetatult kui piruka sees. Korowaid peavad mõnikord mitme aasta tagant maha koguni suurejoonelisi saagotõugufestivale. Sellise festivali ettevalmistus kestab pikki nädalaid ning sinna koguneb kaugelt kokku kogu ümbruskonna rahvas.

Tantsitakse, lauldakse ja süüakse tõuke mitu ööd-päeva järjest. Seda korowaide tähtsaimat pidu peetakse muide ilma igasuguste joovastavate jookideta. Sest kuigi džunglitaimi ja nende vilju, millest midagi kääritada annaks, leidub siinseis metsades mitmeid, ei ole korowaid millegipärast oma pika ajaloo jooksul õppinud ühestki neist valmistama alkoholi sisaldavat jooki.

Baii pere juures saame maitsta saagotõuke nii küpsetatult kui toorelt. Värskelt tüve seest nopitud tõugud on minu arust kõige hõrgumad. Tuleb vaid meeles pidada, et enne tõugu suhu pistmist tuleb tal pea otsast kaksata. Vastasel juhul võib ta oma võimsate lõugadega keelest valusasti kinni võtta.

Kuidas kirjeldada saagotõugu maitset? Tema sisu maitseb kui magus jogurt ja kest nagu vorstinahk. Jogurtil on samasugune meeldivalt magus maitse nagu saagojahulgi. Ning mida muud need saagotõugud ongi kui otsast otsani saagot täis topitud vorstikesed?

Hendrik Relve on kirja- ning rännumees  ja Vikerraadio populaarse reisisaate «Kuula rändajat» autor.

Populaarne

Tagasi üles