Teadlased tuvastasid geenid, mis määravad meie nina kuju, tähtis roll on ka kliimal.
Mis eurooplaste nina kitsaks muutis?
20. mai 2016, 11:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Londoni ülikooli uurimisrühm määras neli geeni, mis otsustavad selle, miks teatud maailma nurkades on inimestel pikemad ja teravamad ninad kui mujal. Geenide tuvastamine aitab mõista, kuidas inimeste nägu arenes ning tulevikus võib sellest abi olla ka tehnoloogiate täiustamisel, mis tegelevad inimeste nägude ülesehitamisega.
Eile ajakirjas Nature Communications avaldatud uuringus analüüsisid teadlased üle 6000 lõunaameeriklase nägude erinevusi. Osalejad tulid Brasiiliast, Kolumbiast, Tšiilist, Mehhikost ja Peruust ning neil olid Euroopa, Ameerika põliselanike ja Aafrika juured.
Uurimisrühm avastaski viis nägude omapäras rolli mängivat geenivarianti: DCHS2, RUNX2, GLI3 ja PAX1 mõjutavad nina suurust ja teravust, viimane – EDAR – määrab ära aga lõua väljaulatuva osa.
«Näoosade tekkimise kohta ei ole väga palju uuringuid ning enamik neist puudutab eurooplasi ning nende hulgas on vähem erinevusi kui meie valimis, » ütles üks uuringu autor Londoni ülikooli teadur Kaustubh Adhirkari, «geenide ülesannete mõistmine annab uut infot selle kohta, kuidas neandertallastest tänapäeva inimesed said. Ka saame paremini aru, kui suurt rolli geenid meie välimuses mängivad,» selgitas ta.
Ajapikku on inimestel tekkinud erinevad näojooned, vastavalt sellele, kuidas keskkond on inimgenoomi mõjutanud. Et nina kontrollib sissehingatava õhu temperatuuri ja niiskust, on soojemates ja külmemates kliimades elavatel inimesed erinevat tüüpi ninad.
«Nina on keskkonna peegliks peetud juba aastaid. Näiteks osutab eurooplaste kitsam nina külmale ja kuivale kliimale. Geenide tuvastamine aitab meil aga seda teooriat täpsustada ning sama küsimust uurida ka teiste liikide lõikes. Samuti võib see selgitada näopuuete teket,» lisas uuringu juhtivautor, professor Andrés Ruiz-Linares.