Hiina mõtleb oma suurlinnade suhtes ümber

Aastakümneid ehitas Hiina megalinnu, veebruaris otsustas riik, et edasi nii minna ei saa.

FOTO: CARLOS BARRIA/REUTERS

Aastaid superlinnu ehitav Hiina on jõudnud olukorda, kus linnad kasvavad kiiremini kui rahvastik. Nüüd üritavad hiinlased pidurit tõmmata. 

Aastatel 1978-2010 suurenes Hiina linnade kogurahvastik kaks korda. Linnade alla mattuv ala lausa kolmekordistus. Tagajärjeks on autostumine ning väljakannatamatuks muutuv õhk. Hiinlased on aga lõpuks mõistmas, et sealsed linnad on normaalsusest väljumas, kirjutas ajakiri Science oma tänases linnadele keskenduvas erinumbris.

Tänavu veebruaris otsustas Hiina valitsus, et linnad peavad liikuma hõredamate tänavate poole ning juurde looma jalakäijatele ja jalgratturitele mõeldud teid. Parandada tuleb ühistransporti ja juurde tekitada rohkem rohelust.

Ehkki see kõik tundub elementaarne, on see Hiina jaoks väga oluline murdepunkt, sest seni on suund olnud vastupidine. Ekspertide sõnul ei tule muutus kindlasti kergelt ja võib minna lausa aastakümneid enne kui midagi reaalselt muutub. «Sellest saab evolutsioon mitte revolutsioon,» ütles Hiina linnaplaneerija  Yang Li ajakirjale Science. 

2014.aastal kirjeldas Maailmapank Hiina linnastumist kui midagi täiesti varemolematut. Kui enne 1978.aastat elas Hiina linnades vähem kui 20% riigi elanikkonnast, siis 2014.aastaks tõusis see osakaal juba poole lähedale. Kuigi linnastumine on sadu miljoneid hiinlasi vaesusest päästnud, ei pea eksperdid Hiina suurlinnu jätkusuutlikeks.

Linnade ehitamist alustati sovetlikus stiilis suurte tänavate, hiiglaslike kvartalite ja kõrgete majadega. Seejärel lisati ameerikalikud kiirteed ja liiklussõlmed. Seadused tehti nii, et linnas oleks konkreetselt kas elamu-või äripiirkonnad. Tekkisid ka kõrgmajadest koosnevad superkvartalid, mis eraldati ülejäänud linnast väravatega.

Uuringud näitavad aga, et superkvartalite elanikud kulutavad transpordile ligi 65%-85% rohkem kui inimesed, kes elavad linnaosades, kus on elumajad ja ärimajad segamini ning võimalus ka jala käia.

Probleeme põhjustab seegi, et riigi erinevate osade valitsused sõltuvad  kasumist, mille saavad põllumaa müümisest ehitusmaaks – linna eelarvest võib see kasum moodustada ligi 40%. Nii on aga linnad kasvanud isegi kiiremini kui rahvastik.

Ehkki see võib Hiina puhul tunduda uskumatuna, hindavad maailmapanga eksperdid, et sealne rahvastikutihedus on langenud 25%. Samal ajal on aga õhu olukord ainult halvenenud. 2011. aastal jõudis CO2  emissioonide hulk inimese kohta Shanghais 13,1 tonnini. Võrdluseks: 2013.aastal oli sama näitaja Londonis 5,7 tonni ning Los Angeleses 8.3. Halvasti on ka inimeste tervisega, võrreldes maapiirkondadega on linnas haiguseid kaks korda rohkem. Osaliselt on põhjus just mustas õhus.

Lahendust nähaksegi Hiina linnade ümbertegemises. Üks näide on linnaosa Liuyun Xiaoqu: 1980ndatel loodud piirkond ehitati puhtalt elamurajooniks ning sinna rajati 6500 korterit. 2000.aastal said aga elanikud korterid erastada ja see andis neile oma elukeskkonna üle rohkem kontrolli. Nii ilmusid hoonete esimestele korrustele poed ning lähedalasuva staadioni ümber ehitati jalakäijate rajad, väikesed pargid ning mänguväljakud. Hiigelmajasid ümbritsevad aiad tehti lahti ning autode arvu piirati. Sealjuures tõstsid muudatused kinnisvara hindu.

Loe põhjalikku artiklit ajakirjast Science.

Populaarne

Tagasi üles