Tippdemograaf: keegi ei taha vanaks jääda ja sellele murele hakkame ka lahendust leidma

Demograaf James Vaupel arvab, et esimese asjana peaks poliitikud veenma inimesi, et kauem töötada on parem mõte - kasvõi juba seepärast, et mida muud ikka inimene oma vanaduspõlves teeb, kui ta elab 90-aastaseks.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Aasta on 1949 ning nelja-aastane James laskub igal õhtul enne magamaminekut põlvili ja palvetab, et kui ta peaks enne hommikut surema, võtaks jumal ta enda juurde. 1965. aastal uinub 19-aastane James juba rahulikumalt, ent kui sõbrad arutavad selle üle, et kunagi tuleb aasta 2000, pole noormees kindel, kas ta selle ära näeb – 55-aastaselt surra näib täiesti reaalne.

Tellijale

1984. aastaks teab demograaf James Vaupel juba, et eluea pikkusel tõenäoliselt piire pole. Oma esimese tütre Anna sündi oodates arvutab ta välja, et Taanis sündinud ning haritud ja keskmisest kõrgema sissetulekuga vanemate lapsena tähistab ta 50-protsendise tõenäosusega ka oma 100. sünnipäeva.

Kolmeaastast Annat üritab James juba raamatuid, kunsti ja teatrit armastama panna, sest tüdrukul on ees suur töö – nii palju tervena elatud aastaid ei ole lihtne ära sisustada.

Inimesed ei vanane veel aeglasemalt, ent me oleme õppinud vananemisest tulenevaid probleeme hästi edasi lükkama. Enamik maailma ei saa sellest aga veel aru, ütleb sel nädalal Eestis esinenud demograaf James Vaupel.

Tagasi üles