Doktoritöö: abiellumine vähenes Eestis juba nõukogude ajal

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Abiellumise vähenemist seostatakse ka naiste iseseisvumisega.

FOTO: SCANPIX

Abiellumise vähenemist ei saa seletada ainult majanduse muutumisega, rolli mängivad ka haridus, kultuur ja lapsepõlv. 

Nii selgus täna Tallinna Ülikoolis kaitsmisele tulevast Leen Rahnu doktoritööst, mis keskendus  kooselu moodustumise ja püsivusega seotud arengutele 20. sajandi teisel poolel Eestis ja mujal Euroopas.

Peamiselt on abielluma hakatud vähem ning üha rohkem inimesi elab vabaabielus, lahutatakse rohkem ja pere luuakse üha hiljem.  

Ehkki sageli arvatakse, et abielu on tugevalt seotud majanduslike oludega ja keerulistel aegadel abiellutakse vähem, pole Rahnu sõnul see muster nii lihtne. Näitab seda tõsiasigi, et abiellumine vähenes juba nõukogude ajal. Ka näitavad Euroopa riikides tehtud uuringud, et sisserändajate abiellumises mängib rolli see, kuidas nad üles kasvatati. 

«Kuna vabaabielud ja lahutused levisid paljudes Ida-Euroopa riikides, sh Eestis märksa varem kui 90ndate režiimimuutus, siis ei ole sel perioodil piirkonda tabanud majanduslikud raskused ja ebakindluse tõus muutuse seletamiseks piisavad,» täpsustas Rahnu. Väga olulised on tema sõnul ka kultuurilised kogemused. Näiteks abielluvad vene rahvusest inimesed jätkuvalt Eestis sagedamini.

Abiellumise harvenemine pole aga ainult Eesti küsimus. Rahnu kirjeldab, kuidas 1960ndatel ennustasid Ameerika teadlased, et koos üldise arenguga levib läänes tuntud abielumudel ka mujale maailma, ent järgnevatel aastakümnetel tuli seletama hakata hoopis abielude moodustamise vähenemist läänes.

Osaliselt tuuakse põhjuseks naiste iseseisvumist: koos hariduse omandamise ja tööleminekuga muutusid naised iseseisvamaks nii rahaliselt kui ka oma soovidelt, mis soodustas õnnetute abielude lahutamist. Samuti polnud abiellumine enam esmajoones vajalik.

Haridus ja töö võib abielusid ka soodustada

Teisalt näitab osa uuringud, et kõrgema haridusega naiste hulgas on lahutuste arv väiksem (näiteks Norras). Samuti võib naiste töölkäimine toetada abielude sõlmimist ja stabiliseerib olemasolevaid kooselusid, sest toob perekonda juurde teise leivateenija, mis vähendab majanduslikult ebakindlates oludes riske.

Vastu vaieldakse aga ka sellele teooriale, sest sotsiaalsed muutused (siinkohal näiteks lahutused) hakkavad esialgu toimuma just kõrgema haridusega gruppide seas ning levivad siis hiljem madalama haridusega gruppidesse (näiteks Itaalias).

Rahnu tõi doktoritöös välja  ka kultuuriliste tegurite olulisuse muutuse seletamisel ja pööras eraldi tähelepanu Eesti välis- ja põlisrahvastiku perekäitumise võrdlusele. «Nägime, et vanemates põlvkondades oli Eesti välispäritolu rahvastikule omasem alustada kooselu otseabieluga ja vabaabielus olles kiiremini abielluda, kuid nüüdseks on koosellumuses toimunud uuendused rahvastikurühmades juba ühtviisi levinud,» sõnas Rahnu. 

Töö koosnes neljast sündmusloolisest uurimusest, milles kasutati rahvusvahelise uuringu Generation and Gender Survey (GGS) andmeid. Töös vaadeldud Ida-Euroopa riikide kogemus võimaldas täpsustada koosellumust puudutavaid teoreetilisi seisukohti, mis seni on valdavalt tuginenud Lääne-Euroopa ainesele. Samuti aitas töö paremini mõista Eesti asendit kõnealuste arengumuutuste kontekstis. «Pereprotsessides toimuvaid muutusi pole põhjust käsitleda sotsiaalse hälbena, pigem on oluline viia poliitikad demograafilise arengu suundusmustega vastavusse. Saime ka kinnitust, et asukohamaa keele varane omandamine on lõimumisprotsessis keskse tähtsusega», arutles Rahnu lõpetuseks töö laiema ühiskondliku tähenduse üle.

Tagasi üles