Põhikooli õpilased peaksid olema võimelised ühes õppeaines omandatud teadmisi ära kasutama kas teises õppeaines või reaalses elus, kuid tihti jääb sellest oskusest vajaka.
Doktoritöö: reaalaineid võiks õpetada tööõpetuse tunni kaudu
17. juuni 2016, 10:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii selgus täna kaitsmisele tulevast Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorandi Andry Kikkulli doktoritööst, kes uuris võimalusi arendada õpilaste oskusi kasutada reaalaineteadmisi päriselu probleemide lahendamiseks. Ta leidis, et seda saaks tõhusamalt teha reaalainete ja tööõpetuse lõimimise abil. Põhikooli õpilased peaksid olema võimelised ühes õppeaines omandatud teadmisi ära kasutama kas teises õppeaines või reaalses elus, kuid tihti jääb sellest oskusest vajaka.
Põhikooli riiklik õppekava pöörab senisest suuremat tähelepanu teoreetiliste teadmiste praktilisele rakendamisele. Küll aga kinnitavad doktoritöö autori Andry Kikkulli sõnul nii välis- kui kodumaised uuringud, et õpilaste ainealastele teadmistele jäävad alla oskused neid elulistes situatsioonides rakendada. «Tööõpetus on tegelikult vägagi universaalne õppeaine, mis tegeleb palju igapäevaelu probleemidega. On oluline, et õpetaja seostaks tööõpetuse tundide sisu eri valdkondade teadmistega – näiteks matemaatikat mõõtmiste või arvutustega, füüsikat materjali omadustega, erinevate nähtuste selgitamisega jne,» selgitas Kikkull. Ta lisas, et enamasti õpetajad sellega teadlikult ei tegele ja nii ei seosta õpilased elulisi olukordi reaalainetes omandatud teadmistega.
Kikkull osutas, et tööõpetusel ja reaalainetel on arvukalt kokkupuutepunkte. «Doktoritöö põhjal saab aga väita, et õppeaine algteadmiste ja põhioskuste omandamine kulgeb kõige tõhusamalt vastava õppeaine raamides,» sõnas Kikkull. Ta lisas, et just sel põhjusel on kõige mõistlikum omandada ainevaldkonna teadmised eraldiseisvalt selle õppeaine raamides, kuid edaspidiselt tagada nende teadmiste aineväline kasutamisvalmidus.