Avastatud objekti orbiit on üks suurematest meie Päikese ümber. Teadlased oletavad, et seal on säilinud märke esialgsest päikesesüsteemist.
Teisel pool Neptuuni avastatud uus kääbusplaneet avaldab Päikesesüsteemi sünni saladusi (1)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
12. juuli 2016, 15:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus taevakeha avastati Hawaiil Maunakeal asuva Kanada-Prantsuse-Hawaii uurimisrühma ülivõimsa teleskoobi abil juba veebruaris, kui väljaspoolt päikesesüsteemi elu algeid otsiva uuringu OSSOS teadlased märkasid satelliidipiltidel eredat objekti, mis liikus taevas nii aeglaselt, et pidi asuma Päikesest umbes 120 korda kaugemal kui Maa.
«Objekt oli märkimisväärselt ere,» ütles kääbuse avastamise juures olnud Victoria ülikooli teadur Michele Bannister. Esialgu kannab planeet veel tehniliselt kõlavat nime RR245, aga teadlased otsivad juba suupärasemat. Enne nimekandidaadi Rahvusvahelisele Astronoomia Liidule (IAU) välja käimist peavad teadlased uue planeedi liikumist tema 700-aastasel orbiidil jälgima mitu aastat, seega ei ole uut kõlavat nime veel loota.
Miks RR245 aga varem ei ole avastatud? Üks võimalik põhjus võib peituda tema hiigelsuures elliptilises orbiidis: nimelt kulub tal Päikesele ringi peale tegemiseks ligikaudu 700 aastat ja suurema osa viimastest aastasadadest on ta olnud Päikesest ligi 12 miljardi kilomeetri kaugusel. Praegu aga läheneb ta aina enam ülejäänud päikesesüsteemi planeetidele, jõudes 2096. aastal oma orbiidi Päikesele kõige lähemale positsioonile.
Teiste kääbusplaneetide kohta teadaoleva baasil oletavad teadlased, et RR245 koosneb tõenäoliselt jäätunud veest ja lämmastikust, võib-olla ka COst. Planeedi hinnanguline läbimõõt on 700km, mis on ligi kolm korda vähem kui kõige paremini uuritud kääbusplaneedil Pluutol.
Väljaspool Neptuuni orbiiti Päikese ümber tiirlevad planeedid saavad võrreldes Päikesesüsteemi-siseste planeetidega päikesevalgust ja -energiat erakordselt vähe. Seetõttu on nende pinnatemperatuur piisavalt madal, et säilitada ühendeid, mis tekkisid vaid mõned hetked pärast planeetide sündi.
«Suurim Neptuuni-tagune objekt, mida me teame, on Pluto. Hiljuti sõitis sealt mööda uurimisalus New Horizons, mis saatis meile sealt tagasi väga külluslikke ja huvitavaid pilte,» ütles Queen’s University Belfasti astrofüüsika teadur Pedro Lacerda ja võrdles planeetidelt saadavat infot ajamasinaga, mis võimaldab meil näha Päikesesüsteemi algusaega. «Siin saaks tõmmata teatud analooge fossiilidega, mis annavad meile infot kaua aega surnud loomade kohta. RR245 on pea kolmandiku väiksem kui Pluto, nii sealt saame kindlasti teada palju sellist, mida Pluto meile ei avaldaks.»
«Kääbusplaneedid» on IAU välja mõeldud termin ümber Päikese tiirlevate taevakehade kohta, mis on liiga väikesed, et päris planeedi staatust ära teenida. Esimesena sai sellise nimetuse Pluto, mis kaotas sellega 2006. aastal planeedi staatuse.