Kilpkonna kilbi mõistatus lahendatud: kilp ei ole kaitsevahend, vaid tööriist

Kilpkonnad

FOTO: Natalia Seliverstova/Sputnik

Maailma vanima kilpkonna uurimine näitas, et esialgu oli kilbi eesmärk hoopiski maa alla kaevumine.

Parima loodusliku kaitserüü valimisel teeksid kilpkonnad puhta töö – taolise kaasasündinud kaitsevahendiga ei saa uhkustada ükski teine liik. Ometigi usuvad värske rahvusvahelise teadusrühma teadlased, et kilbid ei tekkinud kilpkonnadele mitte niivõrd enda kaitsmiseks vaid hoopiski kaevumiseks. Nii näitas maailma vanima kilpkonna uurimine. 

Kilpkonna kilbi päritolu üle vaidlesid teadlased pea sada aastat. Kui paleontoloogid uskusid, et kilpide päritolu sarnaneb krokodillide «soomustega», siis arengubioloogide arvates võis kilp välja areneda hoopiski laienema hakanud ribidest, mis lõpuks mõlemalt poolt kokku kasvasid. Debatti tõi selgust 2008.aasta, mil hiinlased avastasid ligi 220 miljonit aastat tagasi elanud kilpkonna jäänused: looma kilp kattis selja asemel üksnes tema kõhtu ning tal oli väga laiad ribid. Nii said arengubioloogid oma teooriale kinnituse.

Sama usub ka eelmisel nädalal ajakirjas Current Biology avaldatud teadustulemuste juhtivautor, Denveri loodusmuuseumi paleontoloog Tyler Lyson, kelle jaoks seisnes peamine küsimus hoopis selles, miks kilpkonn laiemaid ribisid vajama hakkas. 

Lysoni ülesanne polnud kerge, sest ribidel on neljajalgsete loomade kehas oluline roll: liikumise ajal pakuvad need loomale tuge ning samuti aitavad need kopsudel hingata. Nii on ribide laienemine pealtnäha ebaloogiline jätk, sest suuremad ribid muudavad hingamise raskemaks ning kuna roomajad peavad pikema sammu tegemiseks oma keha külje peale painutama, tähendab suuremate ribidega keha rohkem jäikust ja omakorda lühemaid ja aeglasemaid samme. Pole siis imestada, et kilpkonnasid just nende aegluse tõttu teatakse.

Miks aga siis selline takistus kilpkonnadele üldse tekkis? Seni on vastuseks toodud kilbi kaitsefunktsioon, ent Lysonit see ei veennud. Ehkki praeguste kilpkonnade puhul võib kaitse eesmärki uskuda, polnud miljoneid aastaid tagasi elanud kilpkonnadel laiadest ribidest vaenlase vastu võitlemisel mingit kasu, seda enam, et kilpkonnade päid, kaelu ega selga need ei kaitsnud. Nii usubki Lyson, et laiasid ribisid oli vaja hoopiski tööriistade asemel.

Sellise tulemuseni viis teda rohkem kui 260 miljonit aastat tagasi Lõuna-Aafrikas elanud kilpkonna eellaste eunotosauruste uurimine, mis näitas, et looma kehaehitus (väike pea, suured ja tugevad esijalad, erakordselt tugevad liigesed) võimaldas tal esijalgu erakordse tugevusega taha tõmmata. Lihtsustatult öeldes oli eunotosaurus fantastiline kaevur ning ribid toimisid esijalgade taguste ankrutena.

Kuna eunotosaurused elasid ajal, kui Lõuna-Aafrika oli täiesti kuiv, usub Lyson et loom otsis maa alt muserdavate ja ettearvamatute põudade eest stabiilsemat keskkonda. Teooria kasuks räägivad ka looma pisikese silmad, mis viitavad maa-alusele eluviisile.

Edaspidi üritab Lyson välja selgitada, kas kaevamisega tegelesid ka juba täies mahus kilbiga kaetud kilpkonnad ning millal hakkas kilp töötama kaitsevahendina. See poleks esimene kord, kui ühe kehaosa funktsioon ajapikku muutub: parimaks näiteks on lindude suled, mis kandsid alguses hoopiski soojendaja rolli.

Populaarne

Tagasi üles