Siberis leiti 2000 aastat tagasi rituaalsel viisil maetud koerad
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
19. juuli 2016, 10:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaalt Siberist polaaralat leiti üle 100 koera, kellest viis olid umbes 2000 aastat tagasi maetud rituaalsel viisil.
Koerte matmine avastati Jamali-Neenetsi autonoomse ringkonna pealinna Salehardi lähedasest Ust-Polui arheoloogiaalalt, edastab seeker.com.
Arheoloogide sõnul näitab see leid, et koerad olid inimese parimad sõbrad juba teisel sajandil eKr, olles lemmikloomad, kuid vajadusel ka toit või ohvriand jumalatele.
«Koerad mängisid tänapäevase Ust-Polui alal elanud hõimude elus tähtsat rolli. Sealsed koerajäänuste leiud olid üllatavad, sest neid on kokku 115, tavaliselt on selliseid paar, maksimaalselt kümme,» teatas Kanada Alberta ülikooli arheoloog Robert Losey.
Losey sõnul kasutati koeri kelkude vedamisel juba väga iidsel ajal, sellele viitavad piirkonnast leitud kahe kelgu jäänused. Samast leiti ka luust nuga, mida kasutati igapäevatoimingutes.
«Iidsed hõimud kasutasid koeri kindlasti jahipidamisel, saagiks võisid olla põhjapõdrad ja polaarlinnud, sest leitud on nende jäänuseid. Siis sai alguse ka põhjapõtrade kodustamine ning koertest said karjakoerad,» teatas Losey.
Leiud lubavad oletada, et koeri kasutati Ust-Poluis söögiks, sest koeraluudel on näha lõikamise ja kraapimise märke. Osa koeri toodi jumalatele ohvriks ja nende liha söömine ning karkassi matmine toimus rituaalide kohaselt.
«Leidsime 15 koera matmispaiga, kus kõikide koerte kolju oli lõhutud samal viisil. Kohalikel hõimudel on palju andmeid koerte rituaalsete tapmiste kohta. Koerte ohvriks toomist seostati kogukonna heaolu ja inimeste hea tervisega,» teatas arheoloog.
Ust-Polui leiud näitasid, et oli ka neid koeri, kes olid eristaatuses, olles tõenäoliselt lemmikloomad.
115 koeraleiu seas oli viis koera, kes olid maetud väga hoolikalt ja ülejäänud koeradest erinevalt. See matmisviis viitab nende koerte paremale kohtlemisele ja tähtsusele.
«Ainus, mis neid matmisi inimste matmisest eristas, oli see, et nad olid maetud inimestest eemale. Ust-Poluis ei ole teisi selliseid ebatavalisi koerte matmisi,» lisas Losey.
Losey ja ta kolleegid alustasid Ust-Poluis koerte matmiste uurimist kolm aastat tagasi, lootes saada andmeid, kuidas sellel polaaralal koeri kasutati.
Ust-Poluis leitud koerad võisid eluajal kaaluda keskmiselt 22 kilogrammi ja kõrgus oli 0,5 meetrit.