Kaks gruppi teadlasi on iseseisvalt jõudnud samale järeldusele: ümber Päikese peab tiirlema veel üks hiiglaslik planeet, mis mõjutab kõigi teiste kulgemist Päikesesüsteemis.
Kas müstiline üheksas kivi Päikesest on teised planeedid ära nihutanud? (1)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
20. juuli 2016, 12:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päikesesüsteemi koosseis on enamusele meist juba kooliajast selge. Ümber Päikese tiirleb kaheksa planeeti, lisaks ka mõned aastad tagasi planeedi staatusest ilma jäänud Pluuto ja mõned teised pisikesed kääbusplaneedid. Viimastel aastatel on Päikesesüsteemi ülesehituse praegune seletus aga tekitanud astronoomides ebakindlust.
Ebakõlasid praeguses arusaamas taevakehade joondumise kohta on mitmeid. Näiteks ei sobitu Maa ja Marsi orbiitide paiknemine kuigi hästi planeetide liikumise mudelitesse. Teine kitsaskoht meie tähesüsteemi keset ennast. Kõik planeedid tiirlevad nimelt ümber Päikese ilusasti mööda ühtset tasapinda, Päikese enda telg on selle tasapinna suhtes aga seni seletamatu 6° kaldenurga all. Sellise kreeni seletuseks on välja käidud mitmeid teooriaid, alates sadu miljoneid aastaid tagasi möödunud tähtede kestvast mõjust kuni Päikesesüsteemi moodustumisel toimunud Päikese ja varajaste planeetide omavaheliste mõjudeni.
Nüüd on aga kaks gruppi astronoome jõudnud üksteisest sõltumatult samale ootamatule järeldusele, et nihke põhjustajaks peab olema hoopiski meie Päikesesüsteemi kaugel serval tiirlev, meile seni tundmatu üheksas planeet. Aasta alguses näitasid Kalifornia tehnikaülikooli astronoomid Michael Brown ja Konstantin Batõgin, et oletatavalt hiiglasliku üheksanda planeedi lisamisel meie planeetide mehaanilise liikumise mudelitesse muutuvad Päikesesüsteemi serval asuvate asteroidide ja kääbusplaneetide liikumised loogiliselt seletatavaks.
Seletab planeetide liikumist
Nüüd uurisid samad teadlased oletatava üheksanda planeedi mõju ka Päikese kaldele. Ootamatult sobitus see astrofüüsika suurde puslesse ka nüüd, toetades veel kord üheksanda planeedi hüpoteesi.
Kirjeldatud mõju omamiseks peaks kirjeldatud planeet olema ligi kümme korda suurema massiga kui Maa ja tiirlema ümber Päikese väga ekstsentrilisel orbiidil, mille kõige kaugemas otsas oleks ta Päikesest ligi 250 korda kaugemal kui Maa. Ülipikk trajektoor annab alust oletada, et tegemist võib olla Päikese gravitatsioonivälja lõksu jäänud Päikesesüsteemi-välise eksoplaneediga. Võtmeomaduseks Päikesesüsteemi ümberkorraldamisel peavad nii Bailey kui samale järeldusele tulnud ka Prantsusmaal Nices asuva Côte d’Azur’i observatooriumi astronoom Alessandro Morbidelli oletatava planeedi teljenurka. Vaid järsu kalde all olev tugev gravitatatsiooniväli suudaks kallutada tervet Päikesesüsteemi.
Matemaatilised mudelid ja oletatava planeedi füüsiliste omaduste sobimine kosmoseuuringutel kogutud andmetega toetavad küll teooriat, et meil on oma Päikesesüsteemis leida veel uusi planeete, kuid ei tõesta siiski üheksanda planeedi olemasolu. Selleks tuleks see siiski teleskoobiga «kinni püüda».