Uuring lükkab ümber õpikutõe seente ja taimede sümbioosist

Lichen on tombstone , Wales .

FOTO: General/

DNA-uuringud täiendavad oluliselt 140 aastat vana teadmist, et samblikud koosnevad seentest ja vetikatest.

Vanasti taimedeks peetud samblikud on veidrad organismid. Nad kasvavad looduses pea kõikjal, kus ükski teine elusorganism elada ei suuda, kannatades krõbedat külma, kõrvetavat kuuma, üleujutusi kui ka pikki teisi organisme tapvaid põuaperioode. Hinnanguliselt on kuus protsenti meie planeedi maismaast kaetud samblikega. Sellise vastupidavuse võtmeks on nende ehitus. Nimelt avastas Šveitsi botaanik Simon Schwendener 1867. aastal, et seni taimedeks peetud organismid koosnevad hoopiski kahest komponendist: seentest ja nende «orjastatud» üherakulistest vetikatest või tsüanobakteritest.

Taimede seentele allutatuse teooria lükati küll peagi ümber, kuna edasised uuringud tõestasid sellise kooselu mitmepoolsed kasud. Vetikad/bakterid pakuvad koondorganismile fotosünteesis toodetud suhkruid ja seened kaitset ning mineraalaineid. Samblike sellist koosnemist õpetatakse koolides ja ülikoolides tänase päevani. Kooselu kirjeldamiseks tuletati kreeka keelsetest sõnadest «koos» ja «elu» isegi uus mõiste sümbioos, mis on saanud elusorganismide vahelisi seoseid uuriva ökoloogiateaduse üheks keskseks mõisteks.

Kuigi samblike võrdlemisi lihtne koostis peaks võimaldama neid ka laboris kokku panna, ei ole seniajani ühtegi õnnestunud seente ja vetikate kombineerimist toimunud. Erinevatest tehnilistest põhjendustest hoolimata ei osanud seni keegi seletada, miks looduses sümbioosis elavad liigid laboritingimustes läbi ei saa.

Nüüd peavad nii mõnedki samblikuteadlased ehk lihhenoloogid pika ninaga jääma, kuna ajakirjas Science avaldatud Purdue ülikooli teadlaste uuringust selgub ootamatult, et lisaks neile kahele osisele moodustab samblikke veel kolmas – pärm. Kuigi ka pärm on taksonoomiliselt seen, on ta oma ehituselt ja eluviisilt väga erinev nendest, kes moodustavad sambliku «keha». Pärmiseened on üherakulised ja paljunevad heades tingimustes meeletu kiirusega.

Ootamatu heureka-moment

Avastuseni viinud uuring sai alguse tähelepanekust, et kaks samblikuliiki – Bryoria turtuosa ja B.fremontii on geneetiliselt äravahetamiseni sarnased, aga välimuselt erinevad. Asjasse selguse toomiseks otsustati läbi viia põhjalikum geneetiline uurimine, mille tulemused üllatasid ka teadlasi ended.

«Mul läks päris kaua aega veendumaks, et tegemist ei ole saastunud proovide või muu veaga,» kirjeldas uuringu juhtiv autor Toby Spribille oma üllatust. Terve teadusharu alustalasid raputava avastuse kontrolliks uurisid Spribille ja kolleedi kokku 52 liiki samblikke kõikjalt üle maailma. Tuli välja, et mitte ainult ei ole pärmiseened samblikes igal pool olemas, vaid välja joonistus ka ühine arenemislugu.

Ka pärmi funktsiooni kohta on juba esimene oletus olemas. Nimelt arvavad teadlased, et pärmiseened toodavad kahjureid tõrjuvaid happeid. Samas on avastus alles nii värske, et põhjalikumate järelduste tegemiseks on vaja edasisi uuringuid.

Populaarne

Tagasi üles