Miks ilmaennustused enam täppi ei lähe?

Sajune ilm Tallinnas. Just pilvise ilmaga on suviti ilma ennustada kõige keerulisem.

FOTO: ERIK PROZES/

Suviti ongi ilma ennustada kõige keerulisem. Kui tegu on pilvisusega, langeb ööpäevast pikemate ennustuste puhul täpsus juba 50 protsendi lähedale ja sealt edasi kukub see veelgi. Nii ka eelmisel nädalal. 

Möödunud nädalavahetusel pidi päike paistma reedest pühapäevani. Näiteks Saaremaal pidanuks reaalajas avaldatavate ennustuste järgi päike sirama juba neljapäeval, tegelikkuses panin aga Kuressaares lambi põlema, sest paduhall taevas muutis ilma ennelõunal pimedamaks kui novembris. Ehkki Riigi Ilmateenistus näitas muudkui päikest, ei paistnud kodusaarel päikest kuni pühapäeva õhtuni. Samasuguseid näiteid toovad ilmaennustuste kohta inimesed üle Eesti: osa kartis puhkusel koerailma, ent nautis päikest, teised jätsid rattasõite vihmakartuses ära, et siis tegelikkuses lõõmava päikese all autoga edasi liikuda. Nii küsiski eelmise nädala lõpus mitu lugejat, miks ilmaennustused viimasel ajal kohe üldse täppi ei lähe.

Esiteks on Eesti ilma ennustamine suviti üldsegi keeruline (loe pikemalt lisaloost allpool), ent Riigi Ilmateenistuse peasünoptiku Helve Meiterni sõnul oli eelmise nädala põhiküsimus pilvisuse prognoosimine, ja kuna pilvisus on üks raskemini ennustatavamaid ilmaelemente, pole imestada, et ennustused üle Eesti paika ei pidanud.

Nimelt sõltub pilvisusest nii päevane maksimumtemperatuur kui ka pärastlõunal arenevate – või siis mittearenevate – rünksajupilvede hulk ja võimsus. Meitern selgitas, et kui lühikeseks ajaks saab satelliitide järgi pilvisust ennustada üsna täpselt, siis ühest ööpäevast kaugemale ulatuvate ennustuste puhul kukub täpsus mõne ilma puhul juba 50 protsendi juurde ning järgmiste päevade suhtes on täpsus veelgi väiksem.

«Eesti kohal oli veel madalrõhuala kauge loodeserv ja seal on pilvkate tihe, ent edaspidi on Eesti kohal ebamäärane rõhuväli, mis tähendab, et tegu ei ole kõrgrõhu- ega madalrõhualaga. Õhumass on ebapüsivalt soe, niiske ja tuul on nõrk. Sellises olukorras ei oskagi täpselt öelda, millal pilvisus hajub. Ja kui see hajub, siis tõuseb kohe õhutemperatuur ja aktiveeruvad konvektiivsed õhuvoolud, mis tähendab rünksaju ja tugevama tõusva õhuvoolu puhul ka äikesepilvede teket,» rääkis Meitern.

Kuna pilvisus on üks raskemini ennustatavamaid ilmaelemente, pole imestada, et need üle Eesti paika ei pidanud.

Eelmise nädala lõpus tuligi pilvi muudkui juurde ning sünoptikud lootsid oma kogemustele toetudes pigem sellele, et tuul ja kesksuvele omaselt kõrge päike suudavad pilvi hajutada. Tegelikkuses jäid aga enamikus Eesti paikades pilved püsima.

Ilmaennustuste ebatäpsuse juures paneb inimesi imestama seegi, kuidas  ühel ja samal hetkel kallab Tallinnas Kalamajas vihma nagu oavarraest, ent samal ajal lähevad Narva maantee alguses inimesed kuiva jalaga tööle. Eriti torkab silma Järvelt algav ja Viljandi maanteed mööda linna piirini jääv ala, kus suurte sadude ajal sageli piiskagi maha ei tule. Helve tõdes, et Tallinna ilma mõjutab linnasiseselt tõsiasi, et suurel maa-alal asuvad pikk mererannik, Ülemiste ja Harku järv aga ka suured metsased pargialad – need kõik mõjutavad ilma ning iseäranis suviseid sademeid. Et üldteada tõe kohaselt tõmbavad hoovihmasid ligi just suurema niiskusega alad nagu veekogud, metsad ja orud, mõjutavad Tallinna ilma suuresti siinsed järved.

Miks on Eesti ilma ennustamine nii keeruline? 

Eesti ilma omapäraks on selle ebastabiilsus ja ebareeglipärasus – küsimus pole sünoptikute tegemata töös ega halbades mudelites, vaid Eesti ilma korralikult ennustada ei saagi.  Nimelt töötab ilmaennustamine hästi stabiilse ilmastiku korral. Stabiilne ilm võib tähendada näiteks Lääne-Euroopa konkreetsemaid sadusid või Kesk-Aafrika tüüpilisi pärastlõunaseid äikesetorme, aga mitte Eestile omast tibutamist ja kord soojemat ja kord külmemat ilmastikku. Nii tuleks ilmaennustusi võtta kui  sünoptikute, riikide, tarbijate ja paljude teiste ühisloomingut ehk teiste sõnadega: kui loeme või kuuleme kuskilt prognoosi, siis on see veel veidi toores. Oma panuse peaks andma ka tarbija. Kuidas seda aga teha?

Kõige rohkem ilmaerinevusi ongi suvel

Üks olulisemaid aspekte on tarbija elukoha või piirkonna kohalikud olud. Näiteks rannikualadel oleneb kevaditi ja suviti õhusoojus suuresti ka tuule suunast: vaikse ja selge ilma korral võib tuul õhu mõne minutiga rohkem kui kümme kraadi jahedamaks muuta.  Sademete poole pealt tuleb arvestada, et kevadel ja suve esimesel poolel on veekogud veel jahedad ning konvektiivsete sademete teke on pärsitud. See seletab, miks merel ja suurematel järvedel on ilm selge ja prognoositud sadu võib jääda tulemata. Sügise poole hakkab piirkondlikke erinevusi vähemaks jääma ning talvel on neid juba minimaalselt. Vaid temperatuuri mõjutab meri aastaringi, ent sademetele ja pilvisusele on sügisel ja talvel vee mõju vähemärgatav.

Alati tasuks ilmaennustusi vaadata mitmest allikast, seda enam, et Riigi Ilmateenistus koostab oma mudeleid mitme rahvusvahelise jaama põhjal.  Kui erinevatest allikatest pärinevad ennustused langevad ühte või ennustatakse sarnast ilma näiteks kolm päeva järjest, on prognoos suhteliselt usaldusväärne. Kui ennustused on vastuolulised, võib minna nii ja naa.

*Tekst on kirjutatud ilm.ee-s avaldatud ilmateadlase Jüri Kameniku postituse põhjal

Populaarne

Tagasi üles