120-aastaseks saanud Väinatammi avade ehitamise eest võitleb üle 2000 inimese

Väikese väina tamm

FOTO: Kuvatõmmis/Youtube

Kinnikasvamist takistavaid avasid plaaniti juba 1980ndatel, keskkonnaministeerium tahab asja uurimisega oodata veel 2019. aastani ning aktivistide sõnul poliitiline tahe puudub. 

Muhumaad ja Saaremaad ühendava väikse väina tamme ümber käib viimasel ajal paras tsirkus, küll seisavad saarlased seal pea peal, püstitavad vette kujusid või siis keelduvad jaanipäeval üldsegi väina juurest koju minemast. Kahjuks pole asja eesmärk ei meelelahutus ega turism, vaid hoopiski Väikese väina tammi keskkonnaprobleemidele tähelepanu juhtimine. Eile 120-aastaseks saanud tamm andis saarlastele ja muhulastele küll transpordiühenduse, ent võttis sealsed kalad ja looduse ning nüüd ähvardab tamme kinnikasvamine. Seetõttu kogubki MTÜ Väikese Väina Selts allkirju, et tammi avad ehitada: kui koos on 1000 allkirja, peab riigikogu asja menetlusse võtma. Eile õhtuks oli koos juba üle 2200 allkirja. 

27.juulil 1896 avati Saaremaad ja Muhumaad ühendav Väikese väina tamm. Algselt nimetati seda Zinojevi tammiks. Foto: Rahvusarhiiv 

FOTO: Rahvusarhiiv/Facebook

Samas pole avade poolt võitlemises midagi uut. Kohalik Koguva kalur ütles juba 1998. aastal, et varsti võib juba jala Muhusse minna ning 1990ndate keskel kirjutas teine  käsitsi kirju, et midagi ette võetaks. Seltsi eestvedaja Heiki Hanso naljatab, et sotsiaalmeedia puudumise tõttu kalurite missioon sinnapaika jäigi. Nii kasvabki tamm üha enam kinni, vesi läbi ei käi ning igal aastal tuleb pilliroogu muudkui juurde.

Et asi on halb, täheldavad ka ametiasutused, sest just väina tammi peetakse Eesti kõige suurema keskkonnamõjuga vesiehitiseks. Avade ehitamisega pääseks seltsi hinnangul vesi paremini läbi, kinnikasvamine väheneks ning loota võiks ka kalade ja muu eluslooduse taastumist. Tegelikult olid avad sees juba 1980ndate lõpus kirjutatud tammiprojektidesse, ent võimuvahetusega jäi plaan soiku ja avasid ootab tamm koos kohalike kaluritega siiamaani.

Kas avadel on üldse mõtet?

Probleem on aga selles, et üksmeelt avade mõttekuse suhtes ei ole. Nimelt näitas 2009. aastal Tartu Ülikooli Mereinstituudis tehtud uuring, et isegi kui avad ehitada, parandaks need olukorda vaid marginaalselt ning nii pole riigi leiges huvis avadega tegeleda midagi imestada. Ka näitavad selle aasta algul tammi teemal peetud koosolekute protokollid, et keskkonnaprobleemide tunnistamisest hoolimata ei ole  keskkonnaministeeriumi hinnangul väina tammi olukord asi, millega esmajoones tegelema peaks, seda enam, et ainsate seni olemasolevate hinnangute järgi tähendaks kaks ava 10 miljoni suurust kulu. Siiski on avad Väikese väina hoiuala kaitsekorralduskavasse sisse kirjutatud. 

«Praeguse plaanide kohaselt peaksid ametiasutused  tammiavadega tegelema aastal 2019 ja ei ole ühtegi konkreetset keskkonnakaitselist argumenti, et kohe alustada,» tõdes ministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner veebruaris. Postimehele täna antud intervjuus lisas Reisner aga, et teoreetiliselt saaks asjaga alustada ka varem, ent see eeldaks kohalike omavalitsuste, keskkonnaameti, maanteeameti ja kohalike huvirühmade kokkusaamist ja tööülesannete ärajaotamist. «Isegi kui kohe päevapealt ei suudeta hakata projekteerima tammiavasid, saab teha ettevalmistustöid, et ka projekteerimisega seotud ülesandeid ette valmistada ning võimalikke rahastamisallikaid analüüsida või nende esindajatega läbirääkimisi pidada,» põhjendas ta ning lisas, et nüüd pole võimatu, et raha oleks võimalik leida, sest lootus on ELi LIFE-programmil. 

Hanso sõnul läheb aga tammi ümbrus iga aastaga hullemaks ning mida kauem oodata, seda kallimaks tagajärgedega tegelemine läheb. Ka peab ta 2009. aasta uuringut sealsete uurimismeetodite tõttu iganenuks. Sama tõdes üleeile Saarte Hääles avaldatud arvamusloos osaliselt ka Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi professor Jüri Elken, kelle sõnul on uuring küll põhilistes aspektides igati pädev ja asjakohane, ent sealt on puudu väina merepõhja detailse käsitluse dünaamika. Vee liikumise suhtes on see aga ülioluline. Elken soovitab lisaks avade tegemisele kaaluda ka väina madaldunud osas veevahetuskanali süvendamist. Selline kanal võiks ühtlasi olla kasutatav ka väikelaevade veeteena. Veel enam, nii Hanso, Elken kui ametkonnad on tõdenud, et kõigepealt oleks vaja uut uuringut. 

Poliitilist tahet napib 

Praeguseni pole seda aga tehtud. Ehkki aasta alguses lepiti kokku, et keskkonnaministeerium päriks omalt poolt uuringu rahastamise võimalusi erinevatest Euroopa Liidu fondidest, ei pea Hanso ministeeriumi tegevust piisavaks. «Nende arvates peaks projektikirjutamisega tegelema need, kes avadest enim võidavad ehk kohalik omavalitsus, aga see on ju selge, et paaril vallal pole selleks kompetentsi ega pädevust, seda enam, et küsimus pole üksnes avades, vaid põhjalikumas tegevusplaanis,» möönis Hanso ning lisas, et arvestades Muhu ja Saaremaa olulisust turismi-ja puhkesihtkohana, ei saa see kuidagi olla vaid kohalike mure. Veel enam, Hanso jaoks on oluline tegutseda just praegu, sest eurorahade toel oleks võimalik asi korda saada, ent fondirahade kraanid hakkavad tulevikus üha enam sulguma. Reisneri sõnul pole uusi uuringuid vaja enne, kui reaalselt avasid projekteerima hakatakse. 

Keskkonnaminister Marko Pomerants ütles aga veel suve alguses, et praegu ei ole teada, kust tammi jaoks raha leida ega ka see, kuivõrd avad olukorda parandaks. «Kui orienteeruv maksumus teada ja teada ka see, kas on valmisolekut seda kulutust teha, on põhjust rääkida uuringust, mis annaks vastuse tegevuse mõttekusest. Ja loomulikult peaks ka uuringu jaoks see raha võtta olema,» avaldas Pomerants kuu aja eest Facebookis, kus tõdes ka, et tema hinnangul ei toetaks tammi alla 10 miljoni panemist Saaremaa saadikudki, Rakvere meestest rääkimata.

Hanso – ja ka Reisneri – sõnul pärineb aga 10 miljoni number veel krooni ajal tehtud arvutustest ning tegeliku kulu jaoks oleks vaja uusi andmeid, ent nende otsimisest riik ei huvitu. «Me kardame tonti, mida me veel näinud ei olegi, mõte maetakse maha enne, kui asja korralikult uurinud oleme. Samal ajal on üle 2000 inimese oma allkirjad andnud – see ei ole paari mehe mure.»  

Populaarne

Tagasi üles