Suitsutaluvus andis meile neandertallaste ees eelise

Suitsutaluvuse mutatsioonita oleks eluks oluline lõkkesuits põhjustanud pärisinimestes märksa rohkem hingamisteede haiguseid.

FOTO: SCANPIX

Tänapäeva inimestes olemasolev, aga neandertallastes ja Denisova inimestes puuduv geenmutatsioon säästis meie eellasi haigustest ja kasvajatest.

Nii kaasaegse Homo sapiens sapiensi kui ka ajalooliselt meiega koos eksisteerinud neandertallaste ja vaid mõned aastad tagasi avastatud inimliigi, nii-nimetatud Denisova inimeste jaoks oli tule kodustamine üks võtmetähtsusega samme ellujäämises ja seetõttu ka evolutsioonilises konkurentsis teiste liikidega. Tulelt saadaval soojusel, hõlpsamini seeditaval toidul ja kaitsel kiskjate eest oli aga oma hind.

Tõdemus, et kus on suitsu, seal on tuld, kehtib aga ka vastupidiselt ja seega pidid eel-inimesed saama hakkama selle sama suitsu sees, mis kiskjaid eemale hoidis. Suits on teatavasti aga mürgine, soodustades mitmesuguste kopsuhaiguste teket. Arvestades, et eelajaloolised inimesed tegid tihtipeale tuld koobastes, pidi kokkupuude suitsuga olema veel eriti suur.

«Koobastes lahtisel tulel söögi valmistamisel peaks hingama sisse naeruväärse koguse suitsu,» ütles ajakirjas Molecular Biology and Evolution avaldatud uuringut juhtinud Gary Perdew Pennsylvania ülikoolist.

Uurimaks, kas kolmel koos elutsenud inimliigil oli suitsuga hakkama saamises geneetilisi erinevusi, võrdlesid Perdew ja tema kolleegid kolme neandertallase, ühe Denisova inimese ja ühe 45 000 aastat tagasi elanud pärisinimese genoome nüüdisinimeste kaardistatud pärilikkuskoodiga. Tuli välja, et juba iidse pärisinimese geenides oli olemas unikaalne, nüüdisinimestes laialt levinud mutatsioon AHR geenis. Selle mutatsiooni tagajärjel suudab organism reguleerida oma reaktsiooni vähki tekitavatele suitsus sisalduvatele ainetele.

Et geenmutatsioon üksi ei tõesta veel kuigi palju, siirdasid teadlased uuritava geeni laboris loomakudedesse ja vaatasid, kuidas need konkreetsetele suitsus sisalduvatele kantserogeenidele reageerisid. Tulemus kinnitas kahtlust – neandertallaste geenidega rakud hakkasid kiiresti tootma toksilisi aineid tootvaid ja kasvajaid põhjustavaid ensüüme, nüüdisinimese omad aga mitte. Mõnede ühendite puhul oli erinevus suisa tuhandekordne.

«Olime väga üllatunud, et see erinevus nii tugevalt välja tuli,» ütles Perdew New Scientistile.

Uuringu tulemusi võib tõlgendada kui üht seletust nüüdisinimese edule oma kaasaegsete ees, kuid liiga suuri järeldusi ei soovita ka Perdew teha. «Ma ei oska praegu tuua välja ühtki tõendit, et neandertallased oleksid selle geeni puudumise tõttu hingamisteede haigustesse surnud,» jäi ta tagasihoidlikuks.

Kuigi elavaid neandertallasi, kelle terviseuuringute põhjal tulemusi kontrollida, teadlastel võtta ei ole, pole lootus siiski kadunud. Juba praeguseks on inimese AHR geen siirdatud laborihiie DNA-sse ja lähiajal loodetakse katseloomade geenidesse siirdada ka neandertallaste versioon samast DNA-lõigust. Kui mõlema geeniversiooniga loomad juba olemas, saab juba katseliselt uurida nende vastupidavust suitsule ja seeläbi ka suitsutundlikkuse mõju meie evolutsioonile.

Populaarne

Tagasi üles