Video: diskot tantsiv merilõvi tõestab rütmitaju evolutsioonilist ürgsust

Kui varem arvati, et rütmitaju on olemas vaid häälega suhtlevatel loomadel, siis esimene mitte-inimahvist tantsiv imetaja, merilõvi Ronan tõestab vastupidist.

FOTO: SCANPIX

Kui enne peeti rütmi löömist keeruka ajuarengu tunnuseks, siis merilõvi ja tema teadlastest pidajad näitavad, et tegemist on palju lihtsama ja ürgsema oskusega.

Kui seni on loomade rütmitaju uurinud teadlased väitnud, et oskus takti pidada piirdub looduses end vokaalselt väljendavate loomade – šimpansite, bonobote ja kakaduudega - , siis California ülikooli teadlaste uuringus muusikale kaasa elav merilõvi Ronan on tõendiks, et ka kriimsilm, karuott ja rebane võivad ehk tõepoolest jenkat tantsida.

Ronan sai esmakordselt kuulsaks juba kolm aastat tagasi, kui internetti ilmusid tema esimesed tantsuvideod. Oma väidetava lemmiklaulu – Earth, Wind and Fire’i «Boogie Wonderlandi» taustal pead nõksutav Ronan sai internetis kiiresti populaarseks, kuid tol ajal ei osanud teadlased veel seletada tema tantsupalavikku võimaldavaid bioloogilisi mehhanisme.

Nüüd on analüüsidega edasi jõutud ja merilõvi lõbusatest peanõksutustest alguse saanud uuring pöörab pea peale suure osa senistest närviteaduste musikaalsuse seletustest.

Kuna enne oli rütmilist võimekust nähtud vaid häälitsevates ja niimoodi omavahel suhtlevates loomades, toetasid kõik senised teooriad seisukohta, et rütmitaju pidi välja arenema koos hääle tekitamise mehhanismidega ja hõlmama endas keerukate ajustruktuuride moodustumist.

Selliseid struktuure merilõvide ajudes aga ei ole, tantsib ta aga ometi parema rütmitajuga kui keskmine Tantsusaate osavõtja. Teadlased väidavad isegi, et Ronan suudab lööke tabada paremini kui ükski teine teadaolev tantsiv loom. Kuidas ta seda siis aga teeb? Otsides sellele küsimusele vastust hakkasid Ronanit uurivad teadlased kahtlustama, et tegemist võib olla märksa ürgsema ja seetõttu ka lihtsama evolutsioonilise võimega.

Ajakirjas Frontiers of Neuroscience avaldatud uuringus näitavad nad, et muusikalise võimekuse taga on hoopiski närviteadlaste poolt neuraalseks resonantsiks kutsutav nähtus. Helisignaali tuvastavad ja edastavad närvirakud sünkroniseerivad selle teooria kohaselt oma signaalid laulu rütmi järgi ja nii tekibki ühtne rütm, mis võimaldabki meil muusikaga ühes rütmis tantsida. Selline seletus ei eelda mingeid keerukaid ajustruktuure ja seletab muusikataju hoopiski närvisignaali füüsikaliste omadustega. Signaalid sünkroniseeruvad selles seletuses samamoodi nagu kaks omavahel kokku põrkavat ja seejärel sünkroniseeruvat pendlit.

Hüpoteesi kontrollimiseks lasid uurijad Ronanile tema meelislugu eri tempoga ja jälgisid, kui kaua tal oma liigutuste muutustele kohandamisega aega läheb. Rütmi leidmise aega võrreldi pendli sünkroniseerimise matemaatiliste mudelitega ja uurijate suureks heameeleks sobisid need pea täiuslikult. Veelgi enam, pendli võnkumise mudelitega sai merilõvi peanõksude muusikaga ühtlustumist isegi ette ennustada.

Selline järeldus ei tähenda vaid, et üks teaduslik teooria on ümberlükatud. Laiemas pildis võib siit järeldada, et muusikaline võimekus on oma lihtsa mehhanismi tõttu loomariigis oluliselt laiemalt levinud kui me seni arvasime. Jääb vaid üle oodata, milline loom järgmisena tantsuhoos tabatakse.

Populaarne

Tagasi üles