Päikesetorm, mis vallandas peaaegu tuumasõja

USA kosmoseilma uurivate teleskoopide pilt Päikesest pea saatuslikuks osutunud 23. juulil 1967. Heledamal alal pildi keskpaiga kohal paistab leekides ala, kust ka päikesetorm alguse sai.

FOTO: USA National Solar Observatory

Looduse stiihiast tekkinud segaduse tagajärjel pandi pommilennukid juba ülestõusuks valmis. Külma sõja vastastikusest hävingust päästis inimkonna vaid astronoomidelt saadud info tegelikult toimuvast.

1967. aasta 23. mail oleks inimkond lihtsa teadmatuse tõttu peaaegu tuumasõja vallandanud. Päeva esimeses pooles andsid kõik USA luuresatelliidid põhjapoolkeral ootamatult tühja signaali, justkui oleks need kusagilt segatud. Ainus suurvõim, kes oleks sellise asjaga hakkama saanud ja selleks ka piisavalt motiveeritud, oli mõistagi Nõukogude liit. Külma sõja ajal oli aga igasugune selliste seadmete ründamine või rivist välja viimine tõlgendatav sõja kuulutamisena.

Õhujõud asusidki pommilennukeid «vastulöögiks» ette valmistama. Need oleksidki asunud hävitustööle, kui sõjaväe kosmoseilma eksperdid poleks napilt vahele jõudnud rahustava sõnumiga – radarite tööd ei seganud mitte venelased, vaid hoopiski võimsad loodusnähtused Maast ligi 150 miljoni kilomeetri kaugusel Päikese pinnal. Tugevaid raadiolaineid põhjustav päikesetorm oli too aasta erakordselt nii võimas, et isegi New Mexico osariigi kõrbetes paistsid taevas virmalised.

Ajakirjas Space Weather avaldatud artikkel on esimene kord, kui see intsident avalikkuse ette jõuab. Tookord päikesetormi avastamises osalenud teadlased kirjeldavad seal ekstreemsemate kosmoseilmade võimalikku ülimuslikku mõju ühiskonnale.

Torm ja sellele järgnenud ärevusehetk on näide sellest, kuidas kosmoseuuringute toel saab tagada nii globaalset kui ka riiklikku julgeolekut.

«Poleks me juba nii varaku päikese- ja geomagneetiliste tormide uurimisesse panustanud, oleks selle tormi mõju olnud märksa suurem,» ütles avaldatud uuringu juhtivautor Delores Knipp Boulderi ülikoolist. «Siiski oli tegemist väga ohtliku olukorraga, millest tuli õnneks välja ka head.»

Ameeriklased hakkasid kosmosetorme uurima 1950. aastate lõpus ja 1967. aasta tormi ajaks oli selleks otstarbeks olemas juba ka omaette sõjaväe struktuuriüksus. Sellest hoolimata oli kommunikatsioon eri üksuste vahel niivõrd halb, et lennuväe ohvitserid jõudsid mitu lennukit juba õhkutõusuvalmis panna.

Õhkutõusust pidid puudu jääma vaid loetud minutid. Tõenäoselt jõudsid raportid toimunust ka president Johnsoni lauale ja sellest tulenevalt arendati välja ka suurem kosmoseilma prognoosimise süsteem. Õnnelik õnnetus välistas sellest õppimisega seega kõige paremal viisil tulevased võimalikud katastroofid.

Populaarne

Tagasi üles