Galapagose esimene väljasurnud linnuliik avastati «postuumselt»

Kaks San Cristóbali saare punatikatit (Pyrocephalus dubius) California Teaduste Akadeemia punatikatite kogu seas.

FOTO: ©Jack Dumbacher & The California Academy of Sciences

Muuseumis peetavate saja-aastaste näidiste põhjal määratud uue punatikatite liigiga on üks oluline probleem – viimati nähti teda looduses aastal 1987.

«Galapagosel on linnuliigi võimalik väljasuremine suur asi,» ütles avastuseni jõudnud uurimuse üks autoritest Jack Dumbacher California Teaduste Akadeemia pressiteates. Arvestades, et tegemist on tõepoolest esimese teadaoleva väljasuremisega Ecuadorile kuuluvatel liigirikkuse poolest kuulsatel saartel, millelt sai loodusliku valiku teooriale inspiratsiooni Charles Darwin, ei saa vast keegi väita, et ta liialdas.

Kurva avastuseni viinud uuringus võtsid Dumbacher ja kolleegid eesmärgiks uurida punatikatite – saarestiku punaste laululindude – evolutsiooni uutel geneetilistel meetoditel.

Punatikat Isabela saare looduses. See punatikati liik ei ole välja surnud. Foto: Alvaro Jarmillo

FOTO: © Alvaro Jaramillo

Kuna aja jooksul on need linnud levinud mitmele poole üle Lõuna-Ameerika, otsustati geneetiline kaardistamise abil hinnata nende eri liikide ja alamliikide kujunemist. Et elusloomi analüüsi tarbeks võtta ei olnud, pidid teadlased kasutama California Teaduste Akadeemia kollektsioonides leiduvaid ligi saja aasta vanuseid näidiseid, millest põhjal pandi kokku puzzlepilt lindude evolutsioonilisest põlvnemisest.

Geenide uurimisel ilmnes, et kaks vaid Galapagosel leiduvat alamliiki on ülejäänud Lõuna-Ameerika populatsioonidest ja üksteisest niivõrd erinevad, et on alust pidada neid eraldi liikideks: enamusel Galapagosel elav Pyrocephalus nanus ja vaid saartest idapoolseimal San Cristóbalil pesitsev kasvult pisem ja veidi teist tooni Pyrocephalus dubius. Viimati nähti San Cristóbali punatikatit aga 1987. aastal. Sellest ajast ei ole teda ka kõige põhjalikumatel seiretel nähtud.

Ei ole teada, mis San Cristóbali punatikatile saatuslikuks sai, kuid teadlased oletavad, et oma mõju võis olla kahel invasiivsel liigil: rottidel ja parasiitse eluviisiga kärbestel (Philornis downsi). Rottide puhul on nimelt täheldatud linnupesade rüüstamist ja kärbestel noorlindude vere imemist tapmist. Nende võõrliikide mõju tõttu on hakanud oluliselt vähenema ka teiste Galapagose punatikatite asurkonnad. Lisaks kahtlustatakse ka linnukatku ja -rõugete mõju.

«Kahjuks peame tõdema, et oleme lasknud San Cristóbali punatikatitel välja surra ning me ei pruugi kunagi teada saada, mis täpselt neile saatuslikuks sai. Kuid ehk suudame olemasoleva teadmise toel kaitsta olemasolevaid liike paremini,» ütles Dumbacher.

Populaarne

Tagasi üles