Väiksemad ajud aitavad ellu jääda

Et gorillalastel on suurem aju, tähendab see emasele gorillale nii pikemat tiinusaega kui ka ligi kolm aastat lakkamatut lapsekantseldamist.

FOTO: ALEXANDER ZEMLIANICHENKO/AP

Suurema ajuga imetajad on suuremas väljasuremisohus, sest neil sünnib vähem järglasi ja inimtekkeliste muutuste suhtes ei ole suurem aju enam nii märgatav eelis kui varem. 

Ehkki inimestele tõid suured ajud palju edu, tähendab see osale loomadest hoopiski väljasuremise ohtu, vahendab BBC Earth. Nii oleks kasu hoopis väiksemast ajust. 

Osa teadlasi usub, et ka käsnadel olid kunagi ajud, ent nagunii merepõhjas elades oli ajuta elu võimalik ning aju energiamahukust arvestades tasus sellest loobuda.

Uuemad uuringud näitavad samuti, et suur aju põhjustab imetajatele probleeme ning võib mõnel puhul suurendada ka väljasuremise riski. Tänavu augustis ajakirjas BioScience avaldatud Oregoni osariigi ülikooli teadlaste uuring näitas, et 60 protsenti maakera suurimatest imetajatest kuulub juba praegu ohustatud liikide hulka. Kõige rohkem leidub neid loomi Sahara-taguses Aafrikas ja Kagu-Aasias. Nimekirja sattusid ka ninasarvikud, elevandid, lõvid, tiigrid ja gorillad. Uuringu raport jõuab järeldusele, et suurematel loomadel on tänapäeval keerulisem ellu jääda ning seda mitmel põhjusel.

Suurema väljasuremise riskiga on 60 protsenti suurtest imetajatest, nende hulka kuuluvad ka lõvid. Foto: Scanpix

FOTO: Xinhua/Xinhua/Sipa USA

Kui varem kompenseeris suure aju pahupooli tõsiasi, et aju võimaldas loomadel keskkonnaga kohanduda, siis nüüd sellest inimeste tehtuga hakkama saamiseks enam ei piisa.
Esiteks vajavad suured loomad rohkem toitu, avaramaid elupaiku, neil on suurem risk langeda salaküttimise ohvriks ning nende elupaiku hävitatakse üha enam. Teisalt seletab suurte loomade väljasuremise ohtu veel teinegi, vähemtuntud põhjus: loomade suured ajud.

Tänavu mais avaldas Readingi ülikooli bioloog Manuela Gonzales-Suares uuringutulemused, mis põhinesid 474 imetaja omaduste uurimisel. Ta üritaski välja selgitada, kuivõrd seostuvad erinevad omadused väljasuremise riskiga. Uuringust selgus, et suure ajuga kaasneb palju probleeme.

Mida suurem aju, seda vähem järglasi 

Näiteks tähendab suurema ajuga järglase saamine, et emane imetaja on pikemat aega tiine ning peab lapse eest kauem hoolitsema. Seetõttu läheb suurematel loomadel järglaste saamiseks rohkem aega ja nii jääb elu jooksul saadud järglaste arv väiksemaks. 

Näiteks gorillad ei saa oma lapsi esimese kolme aasta jooksul hetkekski üksi jätta ja nii sünnitavad nad kolme või nelja aasta jooksul vaid korra.

Asi pole aga ainult järglaste arvus – suurte ajudega loomade järglased on ka nõrgemad ja surevad nooremalt kui väiksema ajuga loomalapsed. «Nii suureneb nende loomade väljasuremise risk, sest kuna järglasi sünnib harva ja nad võivad sagedamini surra, ei suuda liik selle suremuse kompenseerimiseks piisavalt uusi isendeid juurde luua,» selgitas Gonzalez-Suarez BBC Earthile. Kui inimesed välja jätta, toob tema sõnul suur aju pigem kahju kui kasu.

Seda enam, et loomad ei suuda inimeste põhjustatud muutustega nii kiiresti kohanduda kui vaja. «Nad ei suuda muutuvale keskkonnale piisavalt kiiresti reageerida, mis tähendab, et kui varem rääkis suure aju kasuks tõsiasi, et see võimaldas loomadel keskkonnaga kohanduda, siis nüüd sellest inimeste tehtuga hakkama saamiseks enam ei piisa,» selgitas Gonzales Suareze kaasautor, Mehhiko ülikooli teadlane Alejandro Gonzales-Voyer BBC-le.

Rolli mängib aju ja keha suhe 

Ajude vastu räägib veelgi üks uuring. Nimel näitasid Stanfordi ülikooli teadlase Eric Abelsoni analüüsid, et kõige suurema väljasuremisriskiga on just need loomad, kelle aju on keha suhtes kõige suurem. Eraldi tõi ta välja väikekõrvulise koera ja margai ehk pikksabakassi. Abelsoni arvutused põhinesid 160 liigi ja 1679 looma kolba analüüsimisel.

Nii ongi reegliks vaid inimesed: meil on keha kohta suur aju, ent inimesi tuleb väljasuremise asemel vaid juurde. Samal ajal on iroonilisel kombel inimajud tekitanud olukorra, mis suurte loomade ellujäämist ohustab.

Populaarne

Tagasi üles