Salapärane maia astronoom rehkendas Veenuse liikumist juba tuhat aastat tagasi

18. sajandil ostis Dresdeni raamatukogupidaja Johann Christian Götze endale erakätest müstilise, tollal lihtsalt «Mehhiko raamatuks» nimetatud teose. Aastaid hiljem tegid teadlased kindlaks, et tegemist on kõige vanema Kolumbuse-eelse Ameerika mandri käsikirjaga. Nüüd selgus, et «raamat» on veel oma aja kohta uskumatult täpne ja detailne astronoomia teatmeteos.

FOTO: Robert Michael/AFP

Ajaloolaste avastus näitab järjekordselt, et ka muistsed ühiskonnad kasutasid maailma uurimiseks kõrgemal tasemel matemaatikat.

Sellise tulemuseni jõudsid California Santa Barbara Ülikooli teadlased, uurides vanimat Kolumbuse-eelset Ameerikatest pärit raamatut, nii-nimetatud Dresdeni koodeksit.

Kui esialgu arvati, et amatlipaberile kirjutatud märkmed on vaid numeroloogilised ehk numbrite seostest müstilisi tähendusi otsivad kirjutised. Gerardo Aldana ja kolleegid väidavad aga vastupidist – tegemist on oma aja kohta ülitäpse tähtede kroonikaga, mille järgi organiseeriti tseremooniaid ja rituaale.

Veelgi enam, pärast käsikirjade põhjalikku analüüsi on teadlased veendunud, et nende autor pidi olema üks konkreetne isik, nii-öelda varateadlane ja mitte suurem grupp.

«See tundmatu uuendas väga loominguliselt oma aja matemaatilisi meetodeid, tuginedes samas vaid väga piiratud perioodi jooksul kodulinnas nähtud sündmustele,» ütles Aldana.

Muistsete tekstide lugemises ja tõlgendamises pidi Aldana kasutama mitmeid teaduslikke meetodeid, alates epigraafiast ehk hieroglüüfide uurimisest ja arheoloogiast kuni astronoomiani välja. Oma järeldustes väidab ta, et muistne astronoom pidi käsikirjades kirjeldama Veenuse liikumist Chich’en Itza linna kohal aastatel 800 kuni 1000 pKr.

Kõrgetasemeline matemaatika

Kui suur osa käsikirjas leiduvast näib olevat tõesti vaid astronoomiliste vaatluste ülesmärked, siis nendega kaasnevad arvutuskäigud tekitasid ajaloolastes tõelist hämmingut. Nimelt on seal välja arvutatud Veenuse Maalt tihtipeale ebareeglipärasena näiv liikumine pikkusega 583,92 päeva ja pandud see edukalt kalendri loomise mudelitesse.

«Juhul, kui keegi peaks võtma kalendri põhiühikuks päeva ja üritama sellesse kalendrisse kanda Veenuse täpset liikumist, tekib pidevalt kuhjuv viga,» seletas Aldana.

Sarnane probleem on ka näiteks meie tänapäevase kalendriga; meie kasutame vea eemaldamiseks liigaastat. Aldana sõnul annab Dresdeni koodeksi uus lugemine alust arvata, et muistsed maiad pidasid taevakehade liikumise üle põhjalikult arvet ja andmete kogunedes hakkasid ilmnema ka reeglipärasused.

Oma esialgseid järeldusi kontrollisid teadlased ühes teises maiade linnas Copanis. Nende suureks rõõmuks liikuski ehatäht üle taeva täpselt muistse teadlase ennustatud marsruuti pidi. See tähendab, et Kolumbuse-eelses Lõuna-Ameerikas oli välja arenenud selliste arvutuste jaoks vajalikud matemaatikaoskused, lisaks ka teaduslike ülesmärgete võimekus ja vastav järjepidevus.

«Nad ei kasutanud neid ülesmärkeid vaid Veenuse taevalaotusse ilmumise ennustamiseks, vaid sel oli oma roll ka rituaalitsüklite  paika panemises,» arvas Aldana. «Veenuse vaatluste põhjal toimusid avalikud üritused, kus kogu linn tuli kokku ja viis läbi erinevaid rituaale.»

Populaarne

Tagasi üles