Kas 350 valgusaasta kaugune supernoova põhjustas Maal väljasuremislaine?

Maast ligi 350 valgusaasta kaugusel asuv supernoova võis paisata Universumisse nii palju supernoovatolmu, et põhjustas Maa peal suure väljasuremise, kliimajahenemise ja ühe geoloogilise ajastu lõpu. Pilt on illustratiivne.

FOTO: SCANPIX

Vaikse ookeani põhja fossiilidest leitud supernoova tolm kinnitab oletust, et massiivse tähe plahvatus viis Maal ajaloolise jahenemise, massiivse väljasuremise ja ühe geoloogilise ajastu lõpuni.

Teadlased esitasid ligi 2 miljonit aastat tagasi toimunud Maa lähedal asuvate supernoovade ehk plahvatavate tähtede põhjustatud väljasuremise teooria juba 2012. aastal, kuid teooriaks ta tookord jäigi. Hiljuti avastas aga grupp Müncheni ülikooli teadlasi uuringu, mis näitab täheplahvatuse tolmu olemasolu täpselt sel ajal Maal elutsenud mikroobide fossiilides.

Kui massiivsed tähed oma eluea lõpus iseenda raskuse all plahvatavad, paiskavad nad nimelt maailmaruumi ülisuurtes kogustes kergelt radioaktiivset rauaisotoopi raud-60. On hinnatud, et supernoova plahvatamisel universumisse jõudva supernoovatolmu mass võib olla ligi 10 korda suurem kui meie Päikesel.

Kuna raud-60’l teisi looduslikke tekkemehhanisme peale supernoovade ei ole, ongi nad ideaalne marker supernoovade arengu ja kosmosetolmu leviku uurimiseks.

Varasemad teadusuuringud on näidanud, et Maast ligi 325 valgusaasta kaugel asuv supernoova plahvatus võiski aset leida ligi 2 miljonit aastat tagasi.

Nüüd leidsidki muistse supernoova toimumisele kinnitust otsinud teadlased Vaikse ookeani põhjast ladestu suure raud-60 sisaldusega magnetiit-fossiile, mille tekitajaks peetakse ligi 2 miljonit aastat tagasi elanud bakterid. Nende pisiloomade kehas olid väikesed magneetilise rauaga varustatud organid, mis aitasid neil tõenäoselt orienteeruda. Kui bakterid surid, hävis suurem osa nende kehast, kuid rauaorganid säilisid ja settisid. Setetest leitud raud-60 koostis näitab sobib aga täpselt sellega, milline peaks välja nägema supernoova tekitatud isotoop.

Kõige varasemad jäljed supernoova tolmu langemisest pärinevad 2,6-2,8 miljoni aasta tagusest ajast. Tõenäoselt kestis «sadu» 800 000 aastat, saavutades suurima intensiivsuse 2,2 miljonit aastat tagasi.

«See, kui täpselt me raud-60 aatomeid tabada suudame – leiaksin ühe aatomi raud-60t 1016 stabiilse raua aatomi seast – tekitab tõsist aukartust,» ütles uuringus osalenud Shawn Bishop.

Teadlaste kinnitusel langes supernoovatolm Maale ligikaudu samal ajal kui toimus ka pliotseenile lõpu teinud selgrootute mereloomade mastaapne väljasuremine. Samal ajal läbis Maa ka pika globaalse jahenemise perioodi.

«Me ei saa küll öelda, et supernoova põhjustas selle väljasuremise, kuid samas tunduks vastupidine põhjus-tagajärg seos täiesti kosmilise kokkusattumusena,» ütles Bishop Space.com’ile.

Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Proceedings of the Academy of National Sciences of the United States of America.

Populaarne

Tagasi üles