Jääkatte suvine sulamine on hakanud toimuma sootuks uute reeglipärade järgi. Kuigi sel aastal jäämiinimumi rekordit ei purustata, oleks tänavune olukord murdnud kõik senised miinimumtasemete rekordid.
Videod: polaarjää sulamise ekstreemsustest on saanud «uus normaalsus»
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
22. august 2016, 15:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käesoleva aasta pidevalt teadaolevaid kuumarekordeid purustavate kuude tingimustes on Arktika jää hakanud käituma uutmoodi. Kevadine jääsula algas selle aasta kevadel nii järsult et saavutas maikuus juba varasemate aastate juunikuu keskpaiga jääkatte taseme. Juunis sulamine küll aeglustus, mistõttu ei ole sel aastal oodata jääkatte kõigi aegade miinimume, kuid jää tase on siiski kordades madalam kui aastakümneid tagasi.
Praeguseks on jääkate saavutamas oma suvist miinimumi ja kuigi talve tulles tekib teda ka juurde, on seda siiski nii vähem kui varasematel aastatel. Uus jää ei suuda saavutada ka vanaga sama paksust.
«Isegi kui meil ei ole sel suvel tegemist kõigi aegade jääkatte miinimumi rekorditega, ei ole meil ka märke sellest, et ta millalgi taastuma hakkaks. Pikas perspektiivis toimub siiski pidev kahanemine,» ütles NASA merejääteadlane Walt Meier. «Kümme aastat tagasi oleks tänane jääkate löönud pika puuga kõik senised sulamise rekordid, kuid nüüd oleme sellega justkui harjunud – sellest on saanud uus normaalsus.»
Oma sel suvel avaldatud uuringus annavad USA teadlased John Walsh ja Mick Kelly ülevaate jää ajaloolisest tasemest ja selle kaost läbi viimase ligi 166 aasta, mille kohta on olemas mõõdetud andmed. Võrreldes mõõtmiste alguse ajaga on kadunud ligi pool jää pindalast.
Hinnangulised uuringud on näidanud, et võrreldes 1450 aasta taguse ajaga on merejää pindala vähenenud ligi kümme korda.
Pindala ei ole merejää sulamise hindamisel aga kaugeltki ainus ega ka kõige olulisem parameeter. Kuna lahtine vesi on jääst oluliselt tumedam, neeldub selles ka rohkem valgust, mis omakorda kiirendab sulamisprotsessi. NASA teadlaste seirest ilmneb, et pindalast veelgi kiiremini on vähenenud jääkeha ruumala. Nagu on näha allpool olevast videost, on viimase 36 aasta jooksul kadunud ligi kaks kolmandikku polaarjääst. Ka need andmed on vaid hinnangulised. Jää paksuse täpsemaks hindamiseks arendavad teadlased praegu välja satelliidipiltide põhist kaugseire meetodit.
«See aasta on musternäidis sellest, kui olulised on suvekuudel [jääkatte mõjutajatena] ilmastikutingimused. Eriti ilmekad on juuni ja juuli, mil päike paistab jää kohal praktiliselt 24 tundi ööpäevas,» ütles Walt Meier. Inimtekkelise kliimamuutuse üheks ohtlikumaks mõjuks peetaksegi just jääsulamist Arktikas. Kaudselt seostatakse seda nii mitmel pool maailmas tekkivate põudade ja metsapõlengutega ning meilgi aina tihemaks muutuvate ekstreemsete ilmastikunähtustega.
Täna avaldas NASA ka selle aasta jääsulamise kõrgajal tehtud ülelennu videod, mis näitavad jääväljade jätkuvat vähenemist ja ka jääkatte õhenemist.