Esimesed postkaardid Junolt. Mida oleme seni Jupiteri kohta teada saanud?

Pildid Jupiterile lähenemisest ja lahkumisest. Juno uurimisalus sooritas 27. augustil oma esimese eduka möödumise meie Päikesesüsteemi hiiglaslikust gaasiplaneedist. Ees seisab veel 35 samalaadset möödalendu.

FOTO: NASA/JPL-Caltech/SwRI/MSSS

Uurimisaluselt Maale saadetud pildi- ja videomaterjal räägib hiigelplaneedi metsikutest tormidest, säravatest virmalistest ja kummituslikest helidest.

Möödunud nädalal teatas Ameerika kosmoseagentuur NASA Jupiteri uuriva kosmosealuse Juno edukast möödumisest hiigelplanedist. Nüüd on meieni jõudnud ka seninägematud pildid hiiglasliku gaasiplaneedi omapärastest tormisüsteemidest ja virmalistest.

Juno möödus Jupiteri pinnast ligi 4200 kilomeetri kauguselt 27. augustil. Tegemist oli esimese sellise möödumisega 36-st, mil kõik uurimisaluse seireaparaadid olid sisse lülitatud. Kuigi piltide andmemaht oli väike  - vaid ligi kuus megabaiti – võttis nende sadade miljonite kilomeetrite kauguselt Maale tõmbamine aega kuus tundi. Ometigi näitavad juba needki vähesed meile mõndagi uut Päikesesüsteemi suurimast planeedist.

Jupiteri põhjapoolus. Selle pildi tegemise hetkel oli Juno planeedi pinnast ligi 78 000 kilomeetri kõrgusel.Poolel teel vasakpoolse hallika ala ja parempoolse heledamates toonides ala vahel paistab lainjas piirjoon. Tegemist on nii-nimetatud Rossby lainega, mis tekib ida-lääne suunaliste jugavoolude tagajärjel.Polaaralal paistab rohkelt erinevaid atmosfäärinähtuseid, mille põhjal saavad teadlased teha järeldusi Jupiteri atmosfääri dünaamika kohta.

FOTO: NASA/JPL-Caltech/SwRI/MSSS

«Piltidel näeme esmakordselt Jupiteri põhjapoolust. See on sootuks erinev kõigest, mida oleme varem näinud või mida oleksime ette kujutadagi osanud,» ütles Juno missiooni üks juhtidest Scott Bolton. «Seal paistab ülejäänud planeediga võrreldes märkimisväärselt rohkem siniseid toone ja seal on ka väga palju torme. Laiuskraadilistest vöödest või tsoonidest, mida me mujal näinud oleme, ei ole siin jälgegi. Kui ei teaks paremini, ei tunneks nende piltide põhjal Jupiteri äragi. Lisaks paistavad piltidelt pilvevarjud, mis näitab, et pilved on ülejäänud keskkonnast kõrgemal.»

Selle pildi Jupiteri lõunapoolusest tabas Juno planeedi pilvkattest umbes 38 000 kilomeetri kõrguselt.

FOTO: NASA/JPL-Caltech/SwRI/MSSS

Lisaks ameeriklaste instrumentidele on Juo pardal uurimisseadmeid ka teiste riikide kosmoseuurimiskeskustest. Näiteks tabas Itaalia Kosmoseagentuuri JIRAM infrapunakaamera Jupiteri poolustel ootamatut aktiivsust.

«JIRAM pääseb Jupiteri naha alla, andes meile planeedist infrapuna spektris lähivaateid,» ütles JIRAMi projektijuht Alberto Adriani. «Esimestest sellistest piltidest äeme juba, et poolustel on kuumad täpid, millesuguseid me varem täheldanud ei ole. Kuigi me teadsime, et esimesed infrapuna pildid võivad näidata ka planeedi lõunapooluse auroorasid (virmalisi –K.M.), oli nendegi nägemine hämmastav. Täpsed pildid võimaldavad meil ka nende morfoloogiat ja dünaamikat täpsemini hinnata.»

Jupiteri lõunapooluse virmalised nähtuna Juno infrapunakaamerast. Planeedi lõuna-auroora ei paista Maalt ära, kuna meie planeet on Jupiteri lõunapooluse suhtes vales asendis. Seetõttu on Juno planeedi ümber tiirlemine ainulaadne võimalus näha gaasihiiglase atmosfääri selliseid omapärasid.

FOTO: NASA/JPL-Caltech/SwRI/ASI/INAF/JIRAM

Üks olulisematest Maale saadetud salvestistest oli aga hoopiski helisalvestis planeedi tekitatavatest kummituslikest häältest. Nende olemasolu oli küll teada juba 1950ndatest, kuid nii täpseid salvestisi ei ole inimkond seni veel kuulnud.

«Jupiter räägib meiega nii, nagu seda saavad teha ainult hiiglaslikud gaasiplaneedid,» ütles üks heliuuringute projektijuhte Bill Kurth Iowa Ülikoolist.

Populaarne

Tagasi üles