Uuring: kõige rohkem haigustega puuke on Pärnu- ja Valgamaal

Koeralt leitud puuk.

FOTO: Lugeja foto

Tõenäosus saada puukborrelioosi oleneb ka sellest, kuhu seeneline plaanib saaki otsima minna ning kui palju ja millised puugid seal elavad, kirjutab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Eerik Jõgi.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool uurib kuni 2018 .aastani seda, missugune on Eestis puukide asustustihedus. Tasub kohe märkida, et nii puukide leviala kui ka puukidega edasikanduvate haiguste levimus on piirkonniti erinev. Praeguseks on puuke kogutud ja analüüsitud Valga-, Pärnu- Saare- ja Läänemaalt.

Selgus, et Pärnu- ja Valgamaal elas kõige rohkem puuke leht- ja segametsades, seejärel männimetsades ning kõige vähem jagus neid heinamaadele. Keskmine puukide asustustihedus uuritud piirkondades oli 100 ruutmeetri kohta 0,91 ± 1,27 puuki.  Seevastu Lääne- ja Saaremaal võib puuke kõige rohkem kohata männimetsas (sama suure ala peal 14,49) ja siis leht-segametsas ning heinamaal. Keskmiselt oli Lääne- ja Saaremaal puuke võrreldes Pärnu- ja Valgamaaga saja ruutmeetri peal mitu korda rohkem: 3,70–4,30. 

Kuigi Lääne- ja Saaremaal leidub puuke rohkem, oli Pärnu- ja Valgamaal enam patogeeni kandvaid puuke: Pärnumaal oli B. burgdorferis kandvus puukidel 37,3% ja Valgamaal 35,2%, Läänemaal aga 20,9% ja Saaremaal 32,3%.

Genotüüpidest oli sagedasem B. burgdorferi  ssp afzelii, lisaks leiti puukidelt veel B. burgdorferi  ssp garinii, B. burgdorferi  ssp valaisiana ja topeltnakkusi ning Saare- ja Läänemaalt ka  B. burgdorferi sensu strico kanduvust. Näiteks alamliik B. garinii põhjustab neuroborrelioosi, B. afzelii pigem liigesehädasid.

Mis on puukborrelioos?

Puukborrelioosi ehk Lyme’i tõbe kui üht sagedasemat puukidega levivat haigust põhjustavad keeritsbakterid ehk spiroheedid B. Burgdorferi sensu lato grupist. Tegemist on multisüsteemse haigusega, mis võib mõjutada nahka, liigeseid, südant ja kesknärvisüsteemi. Patogeeni võivad Eestis inimestele kanda võsa- ja laanepuuk.

Puukborrelioosi haigestumine tegi selle sajandi esimesel kümnendil läbi suure tõusu: kui aastatel 2000–2007 püsisid Tervise Arengu Instituudi andmetel haigestumisnäitajad alla 1000 haigestumisjuhu aastas, oli 2011. aastal haigestunuid üle 2300. Mullu oli haigusjuhtumeid 1402.

Haigusjuhtumite arvu kasvu võisid põhjustada nii paranenud diagnostilised võimalused, puukide arvukuse suurenemine, inimeste elustiili muutus, aga ka tehtud analüüside vale tõlgendamine ja haiguse hüperdiagnostika. Näiteks on leidnud uurijad Saaremaa jahimeeste kõrgenenud puukborrelioosi haigestumist uurides, et seropositiivsus jahimeeste hulgas on suur, mistõttu ei saa pelgalt antikehade ja ebaspetsiifiliste kliiniliste sümptomite alusel puukborrelioosi diagnoosida: uuringute tulemused lubavad järeldada, et puukborrellioosi suur haigestumus Saaremaal võib osaliselt olla tingitud antikehade olemasolu ületähtsustamisest ja seda eriti isikutel, kellel puukborrellioosi tüüpilised sümptomid puuduvad.

Tavapäraselt varitsevad puugid peremeesloomi madalakasvuliste taimede tipus. Saaki võivad puugid tajuda juba viie kuni kümne meetri kauguselt ning ründeobjekti otsitakse mööda rohukõrt üles-alla liikudes. Õigel hetkel haardub puuk saaklooma külge. Kuigi kiirematel aegadel võib sobiva imemiskoha leidmine toimuda juba kümne minuti jooksul, võib selleks vahel kuluda ka kuni kaks tundi. Harilikult saavad inimesed nakkuse nümfidelt (mittesuguküpsed puugid), sest nad jäävad oma väikeste mõõtmete - pikkus kuni 1,2 mm – tõttu inimestele märkamatuks.

Ründe tagajärjel on nakatumisrisk umbes kümme protsenti, kuid see sõltub suuresti ka nakatumiskohast ja aastaajast. Aktiivsem ründeaeg on soojematel aegadel,  mil temperatuur ulatub 5–25 kraadini ja suhteline õhuniiskus 80–85 protsendini. Samas võivad täiskasvanud emaspuugid energiliseks muutuda energiliseks juba varakevadel, taludes kuni –20 kraadist temperatuuri.

Kuidas puuke kogutakse?

Puugid koguti võsa- ja laanepuugile iseloomulikest kooslusest: poollooduslikult heinamaalt, männimetsades, leht- ja segametsadest. Selleks veeti tuulevaiksete ja kuivade ilmadega ühe ruutmeetrisuurust valget lina mööda maad ja kontrolliti seda siis iga paarikümne sammu järel. Kõik linale sattunud nümfi- ja täiskasvanustaadiumis võsa- ja laanepuugid koguti analüüsimiseks kokku.  Kogumisteekonnaasukoht ja pikkus salvestati GPS seadmega. Et kogujad ise puukide käest haiguseid ei saaks, kandsid nad kogumise ajal heledaid riideid ja kummikindaid ning iga kogumispäeva lõpus tuli end kontrollida.

Teiste Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringute tulemustega saab tutvuda 24. novembril konverentsil «Terves kehas terve teadmine».

Populaarne

Tagasi üles