Pea siirdamisel edu ennustavad loomkatsed skeptikuid veel ei veena

Itaalia neurokirurgi juhitud grupp plaanib juba lähiaastatel sooritada pea siirdamise operatsiooni. Pilt on illustratiivne.

FOTO: HANDOUT/REUTERS

Vastuoluline itaalia närvikirurg on suutnud küll saavutada koerte ja rottide selgroo närvide ennenägematu taastumise, kuid ühe inimese pea teise inimese kehale tõstmine on siiski kaugel tulevikus.

Sergio Canavero ja tema juhitavad rahvusvahelised uurimisrühmad käisid pea siirdamise mõtte välja esmakordselt 2013 aastal. Mullu tõusid nad juba rahvusvahelise tähelepanu alla artikliga, kus teatasid suuremate takistuste ületamisest ja juba üsna peatsest võimalikust katseoperatsioonist.

Canavero nägemuses saaks sellise tehnoloogiaga viia kokku halvatud keha, ent toimiva peaga inimesed ja ajusurma läbi teinud, ent töötava kehaga inimesed. Olemas on juba ka esimene vabatahtlik «peadoonor» - ratastooli aheldatud vene tehnoloogiateadlane Valeri Spiridonov.

Valeri Spiridonov, kes on valmis olema maailma esimese peasiirdamise katseloomaks. REUTERS/Maxim Zmeyev

FOTO: MAXIM ZMEYEV/REUTERS

Üks põhilistest probleemidest pea siirdamisel on närvivõrgustiku taastamine. Kuna kaks pooleks lõigatud neuroni poolt omavahel niisama ei ühendu ega moodusta uut närvisüsteemi, arendasid teadlased välja sootuks uue kirurgilise meetodi, mis hõlmab endas närviotste polüetüleen glükooli ehk PEG nimelise kemikaaliga töötlemist. Hiljuti avaldati ajakirjas Surgical Neurology International koguni kolm Canavero uurimisgruppide artiklit, mis kirjeldavad PEGi edu erinevates loomkatsetes.

Ühes murdsid Lõuna-Korea teadlased 16 hiire selgrood, süstisid seejärel pooltel hiirdel närvide murdekohtadesse PEGi, pooled jäid kontrollgrupiks. Kuu aja möödudes oli kaheksast «ravitud» hiirest viiel liikumisvõime osaliselt taastunud. Ülejäänud kolm ja kaheksa kontrollgrupi moodustanud hiirt surid.

Potentsiaal seljaaju parandamiseks

Korealaste tehnoloogia on tõmmanud ka teiste teadlaste tähelepanu. Nii hakkasid seda arendama ka selgroovigastustele võimalikke ravisid otsivad Texase Houstoni Ülikooli teadlased, kes lisasid PEGi lahusesse elektrit juhtivaid grafeeni nanoribasid. Need moodustavad rakkudes omamoodi tellingud, mida mööda neuroid kasvada saavad.

Ameeriklaste välja pakutud lahendusest haarasid korealased kohe kinni ja kordasid oma katset uue lahusega, millele andsid päritolu järgi nimeks Texas-PEG. Seekord lisasid nad murtud seljaajudega rottide närvide katkemiskohtadesse Texas-PEGi kohe päras närvide katkestamist. Juba järgmisel päeval katsetati tekkinud ühenduste elektrijuhtivust. Tuli välja, et uue ainega töödeldud neuronid suutsid kanda nõrka elektrisignaali samas, kui kontrollgrupi seljaajudes selline võime puudus.

Väidetava ootamatu ja katsega mitte seotud avarii tagajärjel hukkus küll neli viiest Texas-PEGiga ravitud rotist, kuid üks ellujääja hakkas aegamööda taastuma. Kahe nädala möödudes suutis ta juba kõndida, tagajalgadel seista ja iseendale süüa hankida.

Kolmandas katses sandistasid teadlased koera, kelle seljaajust sai koguni 90 protsenti vigastatud, ja katsetasid temagi närvide taastamisel PEGi. Esimesed paar päeva pärast katse alustamist oli koer küll halvatud, kuid kolme päeva möödudes märgati esimesi käppade liigutamisi, kahe nädala pärast suutis ta juba esikäppadega enda keha järel vedada ja kolme nädala pärast kõndida. Teadlaste kinnitusel suutis ta lõpuks ka saba liputada, mänguasju hambusse haarata ja tavapärase eluga jätkata.

Skepsis ei taandu

Kuigi teadlaste väidetavad edulood seljaaju taastamisel on muljetavaldavad, ei ole rahvusvaheline kogukond neid siiski avasüli omaks võtnud. Nimelt on mõnedki korealaste meetodid küsitavad ja eksperimentide läbi viimise kord ei vasta paljudele vastava uurimistöö nõuetele. Näiteks ei ole koeanalüüsidega tõestatud, millist kahju seljaajule siiski tehti. Samuti ei olnud koera peal läbi viidud eksperimendis kontrollgruppi, mistõttu ei saa toimunud taastumist ka millegagi võrrelda.

New Yorgi ülikooli meditsiinieetik Arthur Caplani sõnul tuleks enne inimpea siirdamise katseid läbi ületada ka mitmed eetikaküsimused. Enne inimese kallale minemist tuleks siiski katsetada ka loomade peade siirdamist, mistõttu võime peasiirdamist näha kõige varem kaheksa aasta pärast.

Populaarne

Tagasi üles