Geoloogia pettis teadlased ära – Gröönimaa jää sulab arvatust 7 protsenti kiiremini

FOTO: NASA/REUTERS

Islandi vulkaane toitev kuum täpp on mõjutanud ka teadlaste hinnangut Gröönimaa mandrijää sulamise kiirusest.

Ajakirjas Science Advances avaldatud uurimuses näidatakse, kuidas vahevööst tõusvad magmavoolud teadlased ära petsid. Jäämassiks ümber arvestatuna oli viga ligikaudu 20 gigatonni ehk 7,6 protsenti seniarvatud aastasest sulamisest.

«See on võrdlemisi tagasihoidlik parandus, mis ei muuda meie iga-aastase jäämassi kao hinnangut kuigi palju. Küll aga muudab see meie teadmist sellest, kus täpselt sulamine kõige intensiivsem on,» ütles uuringu kaasautor, professor Michael Bevis Ohio Ülikoolist.

Ta seletas, et selles piirkonnas liigub maakoor aegamööda loodesse ja 40 miljonit aastat tagasi asus Gröönimaa ühe eriti kuuma tõusva magmavoolu koha peal. Selle toimel muutus maakoor palju pehmemaks ja Gröönimaa alune magma vähem viskoosseks.

Viimase jääaja jooksul oli Gröönimaa jääkate aga oluliselt paksem kui tänapäeval ning jää mass avaldas maakoorele piisavalt mõju, et suruda see aina sügavamale vahevöö poole. Jääaja möödudes jää tekitatud surve kadus ja maakoor hakkas taas tõusma. See pikaajaline protsess kestab veel tänapäevalgi.

Iseenesest ei ole Gröönimaa-alune tõusev magmavool teadlastele üllatuseks. Esimesed märgid sellest pärinevad juba aastast 2002, mil NASA satelliit GRACE üle maailma gravitatsioonisignaale mõõtma hakkas. Kuna GRACE mõõdab aga vaid gravitatsiooni eristamata seejuures jää ja selle all olevate maapõue kihtide masse, ei osanud teadlased sellelt saadud andmete järgi jää sulamist täpselt hinnata. Teatud oletatava jää massi ja vahevöö magmavoolude hinnangu nad küll said, kuid see ei olnud piisavalt täpne.

Avastuseni jõuti täiendavate uuringutega, kus Gröönimaa ranniku dünaamikat mõõdeti GPS seadmetega. Tuli välja, et saare idaranniku kaks uurimisjaama tõusid paika pandud standardist erineva kiirusega.

«Me ei osanud oodata, et kaks Islandi kuumade täppidega ühel joonel paigutuvat jaama võiksid nii anomaalselt tõusta,» ütles Bevin. «Alguses olime sellisest tulemusest täiesti šokis. Kulus ikka mõni aeg, kuniks me seosest aru saime.»

Ta lisas, et selline avastus aitab teadlastel ka teiste mandriliustikuga kaetud alade sulamiskiirust täpsemini hinnata.

Tagasi üles
Back