Neljal kuul Tartumaa avalike supluskohtade veest võetud enterokokkidest osutusid vähemalt ühe antibiootikumi suhtes resistentseks pooled, selgus Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis läbiviidud rakendusuuringus.
Tartu suplusvees ujuvad antibiootikumidele mitte alluvad bakterid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tervishoiu kõrgkoolis uuritigi, kuidas on seis Tartu maakonna suplusvetes. Proovid võeti Anne kanalist, Emajõe linnaujulast, Emajõe vabaujulast, Verevi järvest ja Nõo veskijärvest 2012. ja 2014. aasta juunis ja augustis. Kokku määrati antibiootikumiresistentsus 804 enterokoki tüvel.*
Mis on enterokok?
Enterokokid on bakterid, kes elutsevad inimese, lindude ja soojavereliste loomade soolestikus ja taimedel. Samal ajal saab aga enterokokkide kaudu määrata ka vee fekaalset saastust. Need bakterid on oluline uurimismaterjal, sest sageli muutuvad enterokokid antibiootikumide suhtes resistentseks ning omandavad keskkonnast täiendavaid resistentsusgeene lihtsalt juurde.
Uuring näitaski, et 2014. aastal olid vähemalt ühe antibiootikumi suhtes resistentsed 50,3 protsenti enterokokkidest, sealjuures olid 0,2 protsenti neist resistentsed nelja antibiootikumi suhtes. Ühes analüüsitud supluskohas oli vähemalt ühe antibiootikumi suhtes resistentseid enterokokke lausa 84,2%. Aastal 2012 läbiviidud uuringus olid tulemused sarnased: vähemalt ühe antibiootikumi suhtes olid resistentsed 49,8% enterokokkidest.
Et enterokokid peavad erinevates keskkonnatingimustes hästi vastu, püsivad nad pikalt elus ja nii kujutavad antibiootikumiresistentsed enterokokid resistentsusgeenide levimisele suuremat riski kui teised bakteriliigid. Nende bakterite resistentsus on oluline seetõttu, et need võivad mitmel moel inimkehasse sattuda. Enterokokid on sagedased haiglasiseste infektsioonide põhjustajad ning kõrge resistentsusega tüvesid on keeruline ravida, sest need ei allu nii hästi antibiootikumidele kui teised bakterid.
Võrreldes uurimistöö tulemusi teiste maade tulemustega võib väita, et Tartumaa suplusveetest isoleeritud enterokokid sarnanevad resistentsuse esinemise poolest pigem teiste maade reostumata veekogudest isoleeritud enterokokkidega, mitte aga linnastunud piirkondade veekogudest isoleeritud enterokokkidega.
Enam resistentsust põhjustavaks antibiootikumiks osutus tsefoksitiin, mis on tsefalosporiinide klassi kuuluv β-laktaam antibiootikum. Resistentsust tsefalosporiinidele võib seostada laiema kasutamisega, kuid Ravimiameti andmetel kasutati 2014. aastal erinevate infektsioonide ravis kõige enam penitsilliine, neile järgnesid makroliidid ning tetratsükliinid. Tsefalosporiinidest oli kõige enam välja kirjutatud teise põlvkonna tsefalosporiine (tsefoksitiini, tsefuroksiimi ja tsefprosiili), 26 DPD/1000/ööpäevas, mis jääb siiski väikeseks koguseks, et põhjustada nii suurt resistentsusprotsenti.
Ravimresistentsuse kujunemisel peetakse oluliseks ka inimesega mitteseotud faktoreid, antibiootikumide kasutamine on levinud ka veterinaarvaldkonnas. Organismist eritunud ravimijäägid jõuavad aga väliskeskkonda, mis loob soodsa keskkonna antibiootikumiresistentsete mikroobitüvede tekkeks.
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringute tulemustega saab tutvuda 24. novembril konverentsil „Terves kehas terve teadmine“: www.nooruse.ee/konverents.
* Antibiootikumtundlikkust määrati 12 antibiootikumi suhtes: ampitsilliin, amoksitsilliin, erütromütsiin, gentamütsiin, klooramfenikool, levofloksatsiin, linesoliid, norfloksatsiin, tetratsükliin, tsefoksitiin, sulfametoksasool-trimetoprim ja vankomütsiin. Kõik analüüsitud enterokokid olid tundlikud antibiootikumidele amoksitsilliin ja ampitsilliin.