Värske teooria järgi võis India ja Euraasia mandrite põrkumisel mõlemast kuni pool sukelduda vahevöö sügavustesse. Tõeks osutumisel muudab selline tähelepanek meie teadmist laamade triivist.
Kadunud maakoore otsingud heidavad kinda geoloogia põhitõdedele
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
7. oktoober 2016, 16:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laamade triiv on üks kaasaegse maateaduse keskseid käsitusi, mille kohaselt kujunevad maakoore tükkide omavahelises liikumises mäed, maavärinad ja omapärased lõhed maapinnas. Ühe tuntuma näitena on teadlased aastakümneid toonud maailma kõrgeimat, Himaalaja mäestikku, mis on tekkinud kahe mandrilise laama põrkumisel.
Laamade triivi tavaarusaama kohaselt võib kahe laama põrkumisel olla kaks tulemit: kui üks neist on mandriline ja teine ookeaniline, siis vajub raskem ookeaniline maamass kergema mandrilise alla, kahe mandrilise põrkumisel need kuhjuvad ja nii sünnivad ka suured mäed. Oma hiljuti avastatud artiklis väidavad aga Chicago Ülikooli teadlased midagi sootuks vastupidist – ka mandriliste laamade põrkumisel võib toimuda maakoore neeldumine ja Himaalaja tekkel võis vahevöösse uppuda kuni pool kunagiste kontinentide massidest.
Ajakirjas Nature Geoscience avaldatud uuringus arvutasid teadlased Miquela Ingalis ja kolleegid nimelt erakordse täpsusega välja mandrite massi enne kokkupõrget: kui suur pidi olema India ja kui suur Euraasia.
«Oma töö käigus avastasime, et ligi pool 60 miljonit aastat tagasi eksisteerinud maakoore massist on justkui lihtsalt kadunud,» ütles uuringut juhtinud Miquela Ingalls.
Selline tulemus on üllatav, kuna senised arusaamad geoloogilistest protsessidest ei suuda nii suurt kontinentaalse maakoore kadu seletada. Pärast erinevate võimaluste kaalumist otsustasid teadlased, et nii suur kogus maakoort ei saanud niisama haihtuda ja pidi neelduma Maakera vedelas vahevöös.
«Meie tulemuste järg on kadunud väga suur kogus maakoort ja ainus koht, kuhu see kaduda sai, on vahevöö,» ütles töö kaasautor, geofüüsika professor David Rowley. «Levinud arusaama kohaselt peaksid vahevöö ja maakoor vahel olema vaid väga vähe interaktsioone, kuid meie töö näib viitavat sellele, et teatud puhkudel ei ole see päris tõsi.»
Sellise tulemuseni jõudsid teadlased pärast piinliku täpsusega läbi viidud arvutustes, mis võrdlesid praegu ja enne kokkupõrget olemas olnud maakoore massi. Ka varasemates uuringutes on tehtud samalaadseid arvutusi, kuid kõigis neis on võetud eelduseks, et maakoor käitub vastavalt olemasolevatele teooriatele, ehk siis kahe mandrilise laama põrkumisel maakoore sukeldumist ei toimu.
Ingalls ja kolleegid jätsid igasugused eeldused kõrvale ja hindasid uuemate ning täpsustatud andmete põhjal, kui suured laamad põrkumise alguses olla võisid. Saadud tulemus ei sobi aga kuigi hästi kehtiva arusaamaga sellest, mis kahe mandrilaama põrkudes juhtub. Osa pressiti kindlasti kokku ja moodustas Himaalajad, osa uhuti minema ja moodustas ookeanide põhjas leiduvad settekivimite lademed ja osa suruti tõenäoselt külgepidi minema, moodustades Kagu-Aasia.
«Aga isegi kõiki neid tulemusi arvesse võttes jääb ligi pool algse maakoore kaost siiski seletamata,» ütles Ingalls. «Kui kõik teised võimalused on välistatud, siis jääb ainsaks võimaluseks, et ju ta pidi siis vahevöösse sukelduma.»
Teadlaste sõnul võiks selline asjade kulg seletada ka mõningaid seni vastuseta jäänud geokeemilisi küsimusi, näiteks kuidas jõuavad plii ja uraan vulkaanidest välja purskuvasse laavasse. Mõlemad elemendid esinevad peamiselt maakoores, laava aga pärineb vahevööst.
«Meie töö taustal võib öelda, et India-Aasia kokkupõrkesüsteemi näitel toimub läbi kogu Maa ajaloo maakoore ja vahevöö vaheline materjalide ringlus,» ütles David Rowley.
Et tegemist on veel võrdlemisi uue teoreetilise tööga, vajab maakoore sellises ulatuses sukeldumine aga veel edasist kinnitust.