Arvatust tihedam meteooridesadu ohustab Kuu koloniseerimise plaane

Meteoriidikraater Kuu pinnal. Värkse uuring näitab, et Maa kaaslase pinnale langeb märksa enam taevakive kui seni arvatud. See ei saa aga tähendada head Kuu koloniseerimise plaanidele.

FOTO: NASA/GSFC/Arizona State University

Värske uuring näitab, et võrreldes varasemate hinnangutega langeb Kuu pinnale märksa rohkem meteoriite, mis võivad kivirahne kümnete kilomeetrite raadiuses laiali pritsida.

Viimase seitsme aastaga on meteoriidid löönud Kuu pinda vähemalt 222 värsket kraatrit, mis on koguni 33 protsenti enam kui varem arvati. Kuigi avastus aitab meil täpsustada Kuu hinnatavat vanust ja teha olulisi teaduslikke järeldusi Maa kaasleja geoloogia kohta, tähendab see aga kosmoseavastuse tuleviku jaoks olulisi väljakutseid.

Nimelt on mitmed visionäärid, Euroopa Kosmoseagentuuri juht Jan Wörner nende seas, seadmas silme ette sihiks Kuu-küla – inimeste püsiasustust, mis oleks edasiste kosmoseavastuste jaoks justkui baaslaagriks. Arvatust sagedasem meteoriitidega pommitamine teeb sellise asustuse saavutamise mõistagi keerulisemaks.

«See (meteoriidisadu – K.M.) on miski, mis toimub kogu aeg,» ütles meteoriitide sageduse kindlaks teinud uuringu autor Emerson Speyerer Arizona Staet University’st.

Lisaks Kuu koloniseerimise perspektiividega seotud praktilistele kaalutlustele on avastusel ka selge mõju planeetide geoloogiale. Nimelt kasutab enamus Kuu pinna vanuse hindamise meetodeid neid samu meteoriitide jälgi. Kraatrid loetakse üle ning nende arvu ja hinnangulise langemissageduse põhjal arvutatakse välja ka vanus.

Kuigi valdav enamus Kuu kraatritest tekkisid miljoneid aastaid tagasi, tähendab iga uus kokkupõrge ka uut kraatrit. 2011. aastal uuris grupp NASA teadlasi Kuu tehiskaaslase Lunar Reconnaissance Orbiteri (LRO) pilte Apollo missiooni aastakümneid varem tehtud ülesvõtetega. Tookord leiti vaid viis uut kraatrit.

Kuigi LRO on teinud Kuu pinnast ligi miljon kõrge resolutsiooniga pilti, on vaid väga väike osa neist tehtud eri aegadel samades valgustingimustes ja seega võrreldavad. Värskes Nature’s ilmunud uuringus suutsid Speyerer ja kolleegid tuvastada 14 092 piltide paari, mille võrdluses uusi kraatreid otsida. Leiti 222 uut kraatrit läbimõõtudega kahest 43 meetrini, mille asukohad jaotuvad Kuu pinnal juhuslikult ja korrapäratult.

Lisaks kraatrite rohkusele täheldasid teadlased, et 10 meetrist suurema diameetriga värskeid kraatreid oli uuritute seas rohkem kui nende arvukuse hindamise mudelid seni ennustasid. See võib tähendada, et mõned osad Kuu pinnast võivad olla seni arvatust nooremadki.

Kraatrid ei ole aga ainus jälg, mis meteoriitidest kuu pinnale jääda saab. Lisaks värsketele kraatritele leidis Speyereri rühm enam kui 47 000 kokkupõrke tagajärjel laiali paisatud materjali «lärakat», mis võisid asuda kraatritest enam kui 10 kilomeetri kaugusel. Kui meteoriidid ise ei  pruugi tulevastele kuu asustajatele üleliia suureks probleemiks osutuda, siis just see plahvatuslikult laiali paisatav kivimaterjal võib teadlaste sõnul saada tõeliseks probleemiks. Hävitusjõudu on lendaval kivil piisavalt, olenemata sellest, kas ta on tulnud otse taevalaotusest või pillutud teie poole kümne kilomeetri kauguselt.

Populaarne

Tagasi üles